Etenduse ,,Kõik on täis" kunstnik oli Riina Degtjarenko. Lava kunstiline kujundus oli hästi lahendatud mitmete iseloomulike kujundusobjektide näol. Tegemist oli laguneva ruumiga keldrikorrusel, mille kohal asus glamuurne menurestoran. Laval olid laud, toolid, telefonid ning teadetetahvel rohkes koguses märkmekleepsudega. Sellise lavastuse puhul oleks piisanud vaid telefonist ning toolist, kuid eks kõik need asjad andsid etendusele midagi juurde. Suur paberihunnik, mis laual asetses, sobis väga hästi kokku teose süzeega. Kogu ruumis valitses täielik kaos, millele viitasid juhuslikult asetatud mööblitükid. Valgustuseks oli tavaline tuli ning see sobis lavale kõige paremini. Arvan, et igasugune värvide mäng ei oleks mitte kuidagi sinna sobinud, kuna tegemist oli siiski tavalise tööpäevaga. Muusikalise poole eest vastutas Jaan Allikmaa. Näidendis kõlas kogu aja vaikne taustamuusika
Ilma rahata saame nautida loodust ja kõike sellist, mis teeb silmale pai. Järjest rohkem inimesi saab iga päev aru, et raha on üks kõige väärtusetumaid asju, mille teenimiseks oma aega ja energiat kulutada, sest mingi hetk avastame, et see ei kõlba süüa. Ainult vähesed teavad, mis tunne on loobuda sellest ja olla vaba. Olenemata kõigest me siiski teenime ja arvame, et vajame seda. Inimesed on väga rumalalt jaotatud vaeseteks ja rikasteks. Minu arvates paberihunnik raha ei näita iialgi inimese väärtust, vaid ilma selleta elamine ja hakkama saamine teeb ta imeliseks. Seda ei saa nimetada imeks, kuna tuhandeid aastaid tagasi saadi väga hästi elada ilma rahata. Kui maailmas puuduks kapitalism ja inimesed teeksid heast südamest tasuta riideid, süüa, maju, siis saaksime nimetada ennast rikasteks, kuna me ei vaja enam kasumit, vaid oleme õnnelikud, et saime teha kellelegi midagi. Andmisrõõm on alati suurem saamisrõõmust
annaabi.ee 
