Rüütliks saamist alustati juba seitsme aastaselt, tavaliselt oli laps vasalli poeg. Noored poisid saadeti kuninga juurde, kus nad rüütliseisuse tarvis ette valmistati. Noort rüütli õpipoissi nimetati paaziks, kelle ülesanne oli täita teiste antud ülesandeid, õppida tundma turviseid (rüütli kaitserüid), relvi ning hobuseid. Ülesannete hulka kuulusid kombe-, käitumis-, loogika-, muusikaõpetus, samuti ka söögitegemise kunst, vahel õpetati paazile lugemine ja kirjutamine selgeks. Näiteks daame teenindades nad õppisid armastusväärsust ja viisakust. Nendega tuli ka aega veeta, selle tarbeks õpiti ära male või kabe, laulmine või muusikariista mängimine. Õpipoiste ülesandeks oli ka teenindada lauas istuvaid rüütleid ning, neile õpetati, kuidas liha õigesti lahti lõigata. Paazid pidid puhastama raudrüid roostest, rullides liivatünni, mille sees oli raudrüü.
väljaõppe moodustasid füüsiline vastupidavus, osavus relvade käsitlemisel ja isiklik vaprus. Rüütlit kasvatati rüütli aukoodeksist lähtudes, aukoodeks toetus kristlikele põhimõtetele. Tulevaste rüütlite kasvatamine toimus kolmes etapis. Seitsmenda eluaastani oli poiss kodus oma ema või kasvatajate hoole all, seejärel saadeti ta õppima kõrgemalseisva feodaali ehk süserääni juurde, kus temast sai paaz, kes pidi saatma oma patrooni ja tema abikaasat. Paazile õpetati käitumist seltskonnas ja head käitumist. Ta teenindas peremeest ja tema külalisi toidulauas. Poissi õpetati kombekalt istuma ja astuma, daamidega vestlema, tantsima ja palli mängima. Soovitav oli ka osata mängida mingit muusikariista. Vanematele paazidele õpetati jahti pidama ja ratsutama. Lugema ja kirjutama ei õpetatud, seda peeti tarkuseks, mida sõjamehel tarvis ei ole. Paljud rüütlid isegi uhkustasid oma harimatusega. 15 aastasena sai paazist
annaabi.ee 
