parimad sõbrad ja mängukaaslased leiti just sellest seltskonnast. Paazidena jätkusid poiste igapäevased treeningud. Nad vehklesid, ratsutasid, ujusid, jooksid, võitlesid üksteisega. Paazidel oli ka lossi igapäevaelus küllalt palju tööd. Nad olid tegelikult oma isanda teenrid. Hiljem sageli ülbed ja upsakad, haiglaselt tundlikud oma seisusliku uhkuse suhtes, ei pidanud rüütlid paaziaega kunagi alandavaks teenriajaks. See teenimine oli tänuavaldus isandale, peremehele, õpetajale. Paaziaeg kestis tavaliselt 15-16 aasta vanuseni. Loomulikult ootas iga poiss kannatamatult järgmisesse astmesse tõstmist. Tuli aeg ja isand nimetas nad oma relvakandjateks. Reljakandjaks pühitsemine toimus tavaliselt pidulikult, teatati ka poisi vanematele, korraldati pidusööming, turniir jne. Sellest hetkest oli nooruk rüütlile lähemal, tohtis vestlustest osa võtta, pidi aga kõikide lossis viibivate daamide ja rüütlite suhtes üles näitama austust, lugupidamist ja teenistusvalmidust
silmapaistva ja tunnustatud rüütli, aga veel tavalisemalt isa senjööri lossi, näidates seega oma truudust, kus poisike alustas oma rüütliks saamist paazina teenides. Kui paazil olid kõik pere- mehega seotud ülesanded täidetud, pidi ta minema naistepoolele ja olema seal perenaise käsu-tuses. Seal õpetati poistele kombeid, lugemist-kirjutamist, luuletamist, mõnel muusikariistal mängimist, seltskondlikke tantse ja galantset käitumist naistega. Paaziaeg kestis tavaliselt 15-16 aasta vanuseni. Tuli aeg ja isand nimetas nad oma relvakandjateks. Relvakandjad pidid olema head hobusetundjad. Noormeeste treeningud jätkusid. Relvakandja pidi õppima täies lahinguvarustuses ilma ratsmete abita hobuse selga hüppama, ühe vasaralöögiga suurt kivi purustama, ronima ainult käte abil ükskõik kui kõrge redeli otsa, tantsima turvises terve õhtu. Lõpuks, kui noor aadlik oli oma relvakandjaaja ära teeninud ja tema patroon oli
silmapaistva ja tunnustatud rüütli, aga veel tavalisemalt isa senjööri lossi, näidates seega oma truudust, kus poisike alustas oma rüütliks saamist paazina teenides. Kui paazil olid kõik pere- mehega seotud ülesanded täidetud, pidi ta minema naistepoolele ja olema seal perenaise käsu-tuses. Seal õpetati poistele kombeid, lugemist-kirjutamist, luuletamist, mõnel muusikariistal mängimist, seltskondlikke tantse ja galantset käitumist naistega. Paaziaeg kestis tavaliselt 15-16 aasta vanuseni. Tuli aeg ja isand nimetas nad oma relvakandjateks. Relvakandjad pidid olema head hobusetundjad. Noormeeste treeningud jätkusid. Relvakandja pidi õppima täies lahinguvarustuses ilma ratsmete abita hobuse selga hüppama, ühe vasaralöögiga suurt kivi purustama, ronima ainult käte abil ükskõik kui kõrge redeli otsa, tantsima turvises terve õhtu. Lõpuks, kui noor aadlik oli oma relvakandjaaja ära teeninud ja tema patroon oli
annaabi.ee 
