tänapäeva kooliga. Õpetati loogigat- kabe, male (tänapäeval matemaatika, füüsika, keemia), loovaid kunste- laulmine, pilli mängimine (tänapäeval muusika, kunsti tund), kõige rohkem pöörati tähelepanu nüüdisaja mõttes kehalisele kasvatusele, sest rüütel pidi taluma mitmekümne kilost varustust, keha ülesoojenemist ning samal ajal olema ülitäpne. Läbiaegade muutus rüütli turvistik üha tõhusamaks ning samal ajal ka aina ebamugavamaks. Paaze ja skvaiereid mõjutati psühholoogiliselt väga rängalt, neile omistati ranged nõuded, millest nad pidid kinni pidama, samas neile ei tasutud. Neid kasutati ära. 9 Lisa 1 Rüütel koguvarustuses 10 Kasutatud kirjandus 1) Palamets, H. Keskaja kultuurist ja olustikust. Tallinn: Valgus , 1982:54- 74 2) Gravett, C. Keskeaegse rüütli maailm.1996
valmistatud õpetajaks. 10 aastaselt saadeti poiss kodust ära, mõne silmapaistva ja tunnustatud ning üldiselt austatud rüütli aga veel tavalisemalt isa senjööri lossi, näidates seega oma truudust (isa truudusetuse korral oli poeg pantvangina senjööri käes), kus poisike alustas oma rüütliks saamist paazina teenides. Seega 7 oli 10 aastane poisike nüüd praktiliselt üksi ja ise enda eest väljas. Isanda lossis teenis reeglina korraga mitmeid paaze, mõned vanemad, mõned nooremad. Sellega tekkis kohe konkurents aga samas oli poistel kergem üsna karmi praktilist õpetust läbida, olid nad ju enam-vähem üheealised ja parimad sõbrad ja mängukaaslased leiti just sellest seltskonnast. Paazidena jätkusid poiste igapäevased treeningud. Nad vehklesid, ratsutasid, ujusid, jooksid, võitlesid üksteisega. Paazidel oli ka lossi igapäevaelus küllalt palju tööd. Nad olid tegelikult oma isanda teenrid. Hiljem sageli ülbed
annaabi.ee 
