lihtsa reegli. Selles kasutas ta peamiselt evangeeliumi sõnu. Veidike lisas ta ka muid ettekirjutisi, mis olid ordu eluks vajalikud. Nüüd aga sooviti vendade kogukonnale hankida ka paavsti luba. Tollane paavst oli Innocentius III, keda on nimetatud keskaja suurimaks paavstiks. Hoolimata segasest ja konfliktsest ajast, läks Franciscus koos kaaslastega Rooma ning 1209/1210 andis paavst neile suulise tunnustuse. Vähemad vennad olid nüüd paavstlikult volitatud patukahetsusjutlustajad. (Prinz 2006: 250-254) Franciscus soovis igal võimalikult moel käia Kristuse jälgedes. Peale ameti üleandmist Cortona Eliasele 1223. aastal läks haigestunud Franciscus 1224. aasta septembris koos mõne teda põetava vennaga La Verna mäele, kus ta sai viis Kristuse haavamärki ehk stigmat, mis näitavad tema jäägitut Kristusele andumist. (Prinz 2006: 268; 271) Enne oma surma kogus Franciscus vennad oma haigevoodi juurde, et korrata
piiskoppide ja abtide kaaskond, kes olid galantsed, lõbuarmastajad ja alati valmis joominguist osa võtma. Ja nii mõnigi kord oli Saint-Germain d'Auxerre'i auväärt koguduseliikmed Bourboni lossi valgustatud aknaist õhtuti mööda minnes nördinud, kuuldes sealt samu hääli, mis päeva ajal neile missat olid laulnud, nüüd klaaside kõlinal jorutavat paavst Bene-dictus XII joomalaulu «Bibamus papaliter» paavsti oma, kes oma tiaarale veel kolmanda krooni lisas.* 1 Joogem paavstlikult (lad. k.). 31 Kahtlemata kaitses see populaarsus, mis kardinalile teenitult kuulus, teda saali sisse astudes halvast vastuvõtust selle rahvahulga poolt, kes alles äsja oli nii rahulolematu ja kes õieti kardinali ees kaldus üpris vähe aupaklik olema päeval, kus tal enesel paavsti valimine ees seisis. Pariislased ei pea pikka viha. Pealegi olid nad sundinud etendust alustama ja olid sellega kardinalist nagu ette jõudnud ning sellest võidust jätkus neile. Tõtt öelda oli