süütunnet, soorituspingeid ja seksuaalsusega seotud ärevust ning suurendades mõistmist ja positiivsust seksuaalsuhtes. Paarile antakse koduseid ülesandeid, eeldades, et neid täidetakse. Algul võib ülesandeks olla suguühtest hoidumine, et vähendada sellest tulenevaid pingeid. Programmi võivad kuuluda ka eelmänguharjutused, mis annavad ühtalsi teavet ka paari harjumustest. Teraapiatundide ajal vähendatakse seksuaalsusega tulenevaid pingeid ja väärarusaamu. Paariteraapiast on rohkem kasu muude funktsionaalsete häirete kui alanenud libiido ehk seksuaalsoovi puudumisel. See eeldab enamasti individuaalse raviplaani koostamist. Oluline on koolitav lähenemisviis ja praktilised harjutused. Naise erutumisraskuste ravis õpib patsient tähelepanu pöörama suguelundite hellitamisest saadud erootilisele aistingutele. Naise orgasmiraskuse ravis on kesksel kohal harjutused, millega püütakse suurendada
alalõpmata räägib. ,,Tema sees on väike haiget saanud poiss, ütlevad naised tihti," tõi Otstavel näiteks. · Aga Bancroft väidab, et üleöö muutumist ei ole. Samuti ei aita tema sõnul ei tavaline individuaalne ega paarisnõustamine. Kui vägivallatseja läheb terapeudi juurde, siis ta paneb mehe jutu põhjal naisele psühholoogilise diagnoosi ning võib pidada teda väga ohtlikuks. · Paariteraapiast toob Bancroft aga näite, kus naine pikka aega ei avanud ennast terapeudi juures ja kui ta siis lõpuks rääkis mehe juuresolekul tema vägivaldsusest, siis terve kodutee tagus mees ühe käega naise pead vastu auto esipaneeli, juhtides teise käega autot. · Bancrofti üks põhitõdesis on, et naisel ei tohi kunagi paluda rääkida vägivallast mehe, laste ega kellegi teise juuresolekul.
annaabi.ee 
