otstarbega. Eesti vanemale rahvatantsule on iseloomulik vaoshoitus ja väärikus, kus puuduvad suured hüpped, käte- jalgade kiire ja vaheldusrikas tegevus ja puusade liikumine. Vanem tantsumuusika on rõõmsakõlaline ja sageli kolmeosalises taktimõõdus. Voor- ja sõõrtantsudes liiguvad tantsijad üksteise taga reas või kinnises ringis. 18.-19. sajandi vahetusel levis liikumine üksteise järel paarides (paariskolonntantsud), selle eeskujuks võis olla Euroopa ballisaalide polonees pidulik rongkäik peo algul. Voor- ja sõõrtantsud on nn avatud vormiga, kus osavõtjate arv, sugu ja tantsuga liitumise hetk on vaba. Hästi on tuntud osavust nõudev ristpulkade tants, kus risti pandud kepikeste või õlekõrte vahel tantsiti eriliste, keerukalt järjestatud hüpetega. Seda tantsu võisid tantsida nii mehed kui naised. Uuem rahvatants 19. sajandi keskpaigast Eestis kodunema hakanud Euroopa rahvaste tantsuvara
Kahjuks jõudis ta valmis vaid väikse osa oma teoreetilisest tööst. 9.2. Eesti rahvatantsu ajaluguEesti rahvatantsude puhul võib eristada vanemat ja uuemat kihistust. Vanemat kihistust (mis taandus üldisest kasutusest umbkaudu 19. sajandi jooksul) nimetatakse üldiselt rahvatantsuks. Kõige ürgsemad on siin voor- ja sõõrtantsud ning maagilise iseloomuga imiteerivad tantsud. 18. 19. sajandi vahetusel levisid Eestisse lääne poolt paariskolonntantsud. Eestisse levinud uuemaid tantse (alates 19. sajandi keskosast kuni tänapäevani) nimetatakse tavaliselt seltskonnatantsuks. Suur osa vanematest seltskonnatantsudest kodunes Eestis sedavõrd hästi, et neid võib nimetada ka uuemateks rahvatantsudeks. Mõiste `rahvatants' viitab külaühiskonnale, `seltskonnatants' aga peenemat sorti inimestele, kellelt uusi tantse õpiti.Vanemad seltskonnatantsud on paaristantsud, kontratantsud ja kadrillid
annaabi.ee 
