Ekraanide 3 ja 4 asend optilisel pingil on fikseeritud. Kaugus nende ekraanide vahel a=100 cm. Kontrollida seda. Lülitage sisse valgusallikas 1. 2. Okulaar 5 kinnitage alusele nii, et difraktsioonpilt jääks okulaari vaatevälja keskele. 3. Eemaldage okulaari aeglaselt avast ja jälgige maksimumide ja miinimumide vaheldumist difraktsioonpildi keskkohas. See vastab Fresneli tsoonide arvu n muutumisele paarituarvulisest paarisarvuliseks ning vastupidi, kusjuures n väheneb. Antud seadmel on ava diameeter D ja selle kaugus valgus allikast a valitud selliselt, et okulaari maksimaalsel eemaldamisel avast (optilise pingi lõpuni) n=1 ning difraktsioonpildi keskkohas on näha valguslaik. 4. Lähendage sellest maksimaalsest kaugusest okulaari aeglaselt avale ning jälgige difraktsioonpildi muutumist. Esimese difraktsioonmiinimumi tekkimine
| | b 2 Sn−∫ f ( x ) dx ≤C ∆ x a (J. Janno) või 15 3 (b−a) |R|≤ max |f ' ' (x)| 12 n2 x ∈[a ;b ] (I. Tammeraid) Simpsoni valem Sarnaselt eelmiste valemitega jaotame integreerimislõigu [ a ; b ] seekord aga kindlasti b−a paarisarvuliseks n võrdse pikkusega ∆ x= osaks. Trapetsi valemit kasutades n ühtlustasime kõverjoont sirgjoonele, siis Simpsoni valemi jaoks ühtlustame jõverjoont paraboolile, mis ühendab kolme punkti. JOONIS 5 (P. Dawkins) Leiame, et xn f ( x n−1 ) +4 f ( x n ) +f ( x n+1 ) ∫ f ( x ) dx= 3 ∆x x n−1
annaabi.ee 
