aastani tehases. Tema loomingus pääseb aga peagi maksvusele tööstuse ja tehnika vastane hoiak. Kirjandusse tuleb Valton samal ajal Vetemaaga, ent sooritab hoopis otsustavama väljamurde realismi raamidest. 1960-ndate kõige ägedamad debatid peetakse maha just Valtoni loomingu ümber. Valton alustab novellidega ning jääb sellele zanrile truuks peaaegu paarikümneks aastaks. Algusest peale paistab Valton eesti kirjandusmaastikul silma kui pidevalt ja palju kirjutav autor. Paarisajas enamasti lühikeses novellis kasutab ta leidlikult selle kirjandusvormi võimalusi, astumata siiski zanrireeglite radikaalse purustamise teele. 1970-ndate lõpus asub Valton oma ampluaad avardama kahes suuna, avaldades novellide kõrval nii mahukaid romaane ja jutustusi kui ka aforismikogumikke, pisiproosat, luuletki. Esimeste kogude ,,Veider soov"(1963) ja ,,Rataste vahel"(1966) valdavalt realistlikud elupildid ei eristu kuigivõrd proosa peahoovusest. Poolehoid nn väikesele
) ta oli Prantsuse lõvi poeg. Ma väidan, et julge võrdlus on imestusväärne ja et teatris esitatav looduslugu päeval, kus üht kuninglikku pruutpaari allegooriate läbi ülendatakse, sugugi ei tarvitse tagasi kohkuda delfiini eest, keda lõvi on sünnitanud. Just säärased haruldased, kõrgelennulised võrdlused on ehtsa vaimustuse tunnistajad. Sellest hoolimata, kui lubatakse ka arvustusel oma sõna sekka öelda, oleks poeet pidanud neid ilusaid mõtteid arendama siiski lühemalt kui paarisajas värsis. Tõsi küll, müsteerium pidi kestma keskpäevast kuni kella neljani, nagu seda prevoo oli korraldanud, ja selle aja jooksul tuli midagi ka rääkida. Muide, kuulati kannatlikult. Kui parajasti Kaubandus ja Aadel omavahel riidu olid minemas ja just hetkel, kui Põllutöö selle toreda värsi esitas: «Ei iial metsas pole nähtud looma uhkemat!» 1 5 28 avanes äkki aupoodiumi uks, mis seni tarvitamatult kinni oli seisnud, avanes veel vähem
annaabi.ee 
