• Varem võis juhtuda, et pruut ei näe peigmeest enne abielu, kuid tänapäeval eelneb ka kihlusperiood • Abielu luuakse läbi pikkade ja rohkete rituaalide ja traditsioonide Abielu Indias • Pulmad kestavad kokku 4 päeva • Igal päeval on erinevad traditsioonid • Alkoholi ei jooda • Pulmatseremoonia on pigem kurnav, kui rõõmus ja lõbus Abielu traditsioonid •Esimesel päeval külvatakse mees üle kinkidega • Teisel päeval viiakse läbi paaripanemise põhitalitlus ning toimub ka rongkäik • Kolmandal päeval toimub tuleringitseremoonia • Neljandal päeval õnnitletakse pruutpaari ja antakse neile kingitusi Tuleringitseremoonia • Pruutpaar teeb seitse ringi ümber tule • Pruutpaar lubab seitset erinevat asja • Tseremoonia lõpedes saavad pruutpaarist abielus inimesed • Tseremoonia käigus ei teha ühtegi musi ega siivutuid liigutusi Aitäh kuulamast!
ladinakeelsete jumalateenistuste läbiviimine õigel päeval ja kellaajal. Vaimulke tegevust ümbritses keskaegse inimese elu hällist hauani, ristimisest kuni viimse patu andeksandmiseni ja matuseni. Erilise hoolega suhtusid vaimulikud uue perekonna loomisega seotud rituaalidesse. Vaimulikud otsustasid, kas kirikliku õiguse alusel võib laulatada antud inimesi või mitte, nemad võtsid noorpaari vastu kirikutrepil ja viisid altari ees läbi paaripanemise protseduuri. Lahutust kaoliku kirkik ei tunnistanud või õigemini – tunnistas üksnes erandjuhtumeil, kui abiellumisel oli rikutud kanoonilist õigust. Kanoonilise õiguse rikkumise all mõeldi näiteks lähisugulaste abielu. Lihtrahva suhtes neid erandeid ei rakendatud, küll võisid aga aadlikud vastava hüvituse eest korduvalt lahutada ja uuesti abielluda. Laulatada lubati õige noorelt. Peigmees pidi olema vähemalt 14, pruut 12- aastane.
jumalateenistuste läbiviimine õigel päeval ja kellaajal. Vaimulke tegevust ümbritses keskaegse inimese elu hällist hauani, ristimisest kuni viimse patu andeksandmiseni ja matuseni. Erilise hoolega suhtusid vaimulikud uue perekonna loomisega seotud rituaalidesse. Vaimulikud otsustasid, kas kirikliku õiguse alusel võib laulatada antud inimesi või mitte, nemad võtsid noorpaari vastu kirikutrepil ja viisid altari ees läbi paaripanemise protseduuri. Lahutust kaoliku kirik ei tunnistanud või õigemini tunnistas üksnes erandjuhtumeil, kui abiellumisel oli rikutud kanoonilist õigust. Kanoonilise õiguse rikkumise all mõeldi näiteks lähisugulaste abielu. Lihtrahva suhtes neid erandeid ei rakendatud, küll võisid aga aadlikud vastava hüvituse eest korduvalt lahutada ja uuesti abielluda. Laulatada lubati õige noorelt. Peigmees pidi olema vähemalt 14, pruut 12-aastane.