Ann noomis Miinat, et too seda noormeest nii kaua meeles peab. Seepeale hakkas Miina nutma, kuid kui ema sisse astus siis kuivatas ta kohe pisarad ära. Kui Riinu ja Miina kodupoole kõndisid olid neil mõlemal südamed raskemad kui sinna minnes. Lihavõttepühadepaiku oli see, kui Hinn pead hakkas tasapisi püsti tõstma, muidu käis alati pea norgus. Riinu kannatas ära selle, ega öelnud midagi, kui Hinn vastuhakkas või liialt suud pruukis. Miina samas naeris Hinnu välja, kui too paariminemisest rääkis. Hinn hakkas üha enam kosjajutuga peale käima. Hinn astus uksest välja ja läks Riinu juurde,kes istus kraavikaldal kivil. Hinn küsis, et mis edasi saab, et on juba kaua aega sellest, kui nad rääkisid. Ja ta ütles, et kui Miina ei taha teda, siis Riinu maksku võlg ära ja Hinn läheks kasvõi homne päeva minema sealt. Riinu ütles, et aegamööda käivad asjad. Siis Hinn vihastas, sest tema meelest oli ta juba kaua aega kannatanud ja Miinat oodanud
rõõmu ja rahu kinni ja hirmu-ahastust mässasid vaese eidekese põues, nagu kesk parema talve aegadel. Hinn ajas ka aegajalt kosjajuttu selgemalt ja kindlamalt, poisi pea hakkas püsti ja kukklasse tõusma. Miina, aga ei saanud midagi aru, mis emal viga on, miks ta poisi vastuhaugutamist ja suur suud kannatas. Miina pani Hinnu proovile, ja küsis eidelt kas ta ikka on nii tasane ja hea, Miina hakkas suure häälega naerma, kui Hinnu paariminemisest nimetas, ning mida pahasekmaks Hinnu meel muutus, seda enam Miina naerma hakkas. Miina vihjas talle et ta võiks minema minna, aga otse ei saanud ta seda öelda, sest ema oli talle öelnud et see toob halva maine kaasa ja ei ole viisakas, Miina sai aru et see raske mure eite Hinnuga nõnda käskis ümber käia, nagu ta käis. Neiu meenutas minevat aastat , siis oli tal asja aru kauniste käes. Teise lihavõttepüha ajal hingas soe päike noore orase peale ja haljastas
annaabi.ee 
