Sellist nähtust nim. inbriidingu depressiooniks. Seepärast varieeritakse homogeenset paaridevalikut heterogeensega. Kui on tegemist väikeste populatsioonidega, siis puhasaretuse korral on suguloomadel alati ühiseid eellasi. Seepärast tuleb arvestada võimalikku inbriidingu tõusuga populatsioonis. Tippkarjades ja kogenud spetsialistide osavõtul võib periooditi kasutada inbriidingut väga kõrgel astmel. Tavaliselt tuleb siis minna üle heterogeensele või mõõdukalt heterogeensele paaridevalikule. Inbriidingu kasutamise võimalus sõltub palju looma- või linnuliigist. Edukalt on inbriidingut rakendatud linnukasvatuses nn inbredliinide loomisel. Inbredliinide loomise eesmärk on kinnistada soovitud jõudlusomadusi populatsioonis. See saavutatakse sel viisil, et sugulaste paaritamisel kohtuvad sarnased geenid, mistõttu suureneb homosügootsus populatsioonis (AA või aa). Retsessiivsed homosügootsed isendid,
genotüübilt. Seda saab rakendada tõu piires, aga veelgi enam heterogeensem on vanempaar erinevatest tõugudest või isegi alaliikidest. Sama tõu piires tähendab karja emasloomadest märgatavalt suurema geneetilise potentsiaaliga isaslooma valimist, kelle järglaskond on vanemate vahepealne, aga võib olla päris ühtlik ja edaspidi minnakse üle ühtlikule 29 KALAKASVATUSE ERIALA paaridevalikule. Uute tõugude loomisel alustatakse alati heterogeensest paaridevalikust. Uute tõugude loomisel alustatakse alati heterogeensest paaridevalikust. Hiljem minnakse üle homogeensema paaridevaliku suunas. 2. printsiip (lähtub isaslooma kasutamise ulatusest) a) individuaalne paaridevalik Toimub kõrgaretuskarjas, kust saadakse noori isasloomi aretusse b) rühmaline paaridevalik Kasutatakse kõige ulatuslikumalt
annaabi.ee 
