Nimetus tuleneb lööbe leviku mustrist. Vöötohatisele eelneb tihtipeale valulik põletav tunne, tuntud ka paresteesiana (naha väärtundlikkus), haigestunud dermatoomil (kindla spinaalnärviga varustatud nahapiirkond) Rindkere on kõige sagedamini haigusest haaratud piirkond, samuti näo sensoorsete ning monotoorsete närvidega varustatud piirkonnad. Vöötohatise lööve järgib iseloomulikku vöösarnast mustrit nahal. Vöötoahtis tekib algselt paapulitena (väikesed kerkinud tähnid) mis muutuvad hiljem villideks. Kolm kuni seitse päeva pärast villide moodustumist hakkavad tekkima kärnad. Kui kärnasid mitte puudutada, hakkavad nad eralduma ja kukuvad ära 14 päeva möödudes. Pärast lööbe kadumist võib närvivalu kesta mõni kuu. Vöötohatis esineb ainult nendel isikutel, kes on põdenud tuulerõugeid. Mõlema haiguse kahjustused on sarnased, kuid lööbe lokalisatsioon ja iseloom on erinevad.
Tsöliaakia nahavorm Herpetiformsetdermatiiti nimetatakse alates 1991. aastast tsöliaakia nahavormiks. Selle puhul esineb äärmiselt sügeleval nahal bulloosne lööve, mis lokaliseerub sümmeetriliselt rühmadena jäsemete sirutuspindadele, tuharatele, põlvedele, kehatüvele ja peanahale ning seda iseloomustab IgA graanulite ladestumine dermaal-epidermaal-liidusesse. Lööve võib esineda nii väikeste villide rühmadena, erütematoossete paapulitena, naastudena kui ka ekskoriatsioonidena ja koorikutena. Sarnaselt tsöliaakiahaigetega esinevad ka herpetiformse dermatiidi haigete veres tsöliaakiale tüüpilised antikehad – gliadiini-, endomüüsiumi- või koe transglutaminaasi antikehad. Ligi 80%-l herpetiformse dermatiidi haigetest on kirjeldatud tsöliaakiale iseloomulikku peensoole limaskesta kahjustust, kuigi enamikul haigetest ei esine tsöliaakiale tüüpilisi haigusnähte – kroonilist kõhulahtisust ja kõhnumist
annaabi.ee 
