et nad ju leppisid kokku, et see kohustus jääb õrnema soo esindajatele. Vanaema jäi kohe uskuma ka, et tema mureks olid vanavanaisale mõeldud kingid, sest kippus pidevalt taolisi asju unustama. Loomulikult valitsesid veneaegset autot pinged, kuid sellest saadi kiiresti üle. Kolm on kohtuseadus, seda sõnan pidevalt ning kuulen ka teistelt kaaskodanikelt. Niisiis, kolmandana juhtuski neil jälle üks õnnetuselaadne juhtum. Neil nimelt läks autokumm katki. Kõik jällegi paanitsesid ääretult. Ajakadu oli väga suur. Ka vanavanemad Viljandis olevat närveerinud pisut. Kuid polnud hullu, vanaisa vahetas selle katkise kummikogumiku uue tagavararehvi vastu ära ja asi korras. Lõppude lõpuks jõudsid nad Viljandisse kohale ka. Seal vabandasid endi hilinemise pärast. Kui vanaisa seda kõike meenutas, tegutses nii kaasaelavalt, seda oli väga tore kuulata ja ka vaadata, kuidas ta oma kätega vehkis. Alguses isegi mõtlesin , et Papi teeb nalja selle looga,
ja värisevate kätega kogu raha paberkottidesse. Järgmisel hetkel oli kuulda politseisireene. Röövlid läksid närvi ja hakkasid läbisegi midagi karjuma. Tüdrukul hakkasid iseenesest pisarad mööda põski alla voolama, ta värises. Edasine mitte keegi teine. Poisi matustele ta ei läinud. Kogu selle valu ja pisarate juhtus liiga ruttu, et keegi oleks midagi aru saanud. Mitukümmend relvastatud politseinikku tungisid sisse. Röövlid ehmatasid, kõik inimesed paanitsesid. Kostsid lasud ja valjud kiljatused. Järgmisel hetkel langes poiss tuimalt maha. Üks röövlitest oli paanikahoos tüdrukut tulistanud, aga poiss hüppas kuuli ette. Tüdruk hakkas nutmaja vajus poisi ja verise keha peale. Ta raputas, hüüdis poissi nimepidi... Ei mingit elumärki. Tüdruk ei pannud enam ümbritsevat tähele. Ta soovis, et see oleks lihtsalt üks halb unenägu. Ja siis ta minestas... Ärgates oli tüdruk haiglas, kõik sõbrad , tuttavad, sugulased ümber
annaabi.ee 
