KALEVIPOEG VII laul S e i t s m e n d a s l a u l u s ärkab Kalevipoeg raskest unest, mööda läinud viimaste päevade juhtumised on tal udusompus otsekui unenäod, et ta neist selgelt aru ei saa. Nukral meelel sammub ta, õnnetu mõõk puusal, ranna poole, leiab kaldalt surmatud Soome tuuslari paadi, astub sisse ja tüürib paadinina kodu poole minema. Õnnetuse saarelt mööda sõudes kuuleb ta uppunud tütarlapse häält lainetes laulmas, kes teda kahekordse veresüü pärast sõitleb. Rõhutud südamega sõuab ta edasi, igatsus kadunud ema järele ärkab üksikul teel tema meeles jälle elavaks. Kodumaa pinnale astudes kuuleb ta Iru mäe harjalt üle minnes tuules Linda häält, kes teda niisamuti kui tütarlapse hääl lainetes, sõitleb,
Sa - suunasid Te - suunasite Näitlaused: Jaatav:Ma - usaldan Vaidlema vaielda vaidleb Ta - suunas Nad - suunasid Lapse käitumine ei Ta - usaldab Vaieldud vaieldakse Näitlaused: kurvastanud vanemaid. Eitav: Nad ei usalda Käidud käiakse Ma suunasin paadinina ranna Eitav vastus ei kurvastanud Näitlaused: Dud dakse, akse poole. mind. Ma usaldan sõbrale kõik oma Kukkuma kukkuda kukub Ta suunas pilgu kutsumata Kurvastuma salajasimadki mõtted. Kukutud kukutakse külalisele
Triivitakse ajujääga kaugele, kaugele. Jäetakse üksteisega hüvasti. Katrina on isegi pisarais, ta nii väga kardab kaotada oma meest Matt Ruhvet. Hülgekütid on ära olnud juba kaua, kõik jää on triivimas. Kodudes igatsetakse oma poegi ja mehi. Matt Ruhve meeskond on liikunud kaugele nordi. Meeste hülgepüük on olnud väga edukas. Kaua kodudest eemal ära oldud viskab järsku Päär Andersil üle. Ta teeb ettepaneku koju minekuks. Keerataksegi paadinina lõunasse. Öösel aga hakkab paat järsult hüplema ja võnkuma. Botnia lahed on vabanemas jääst ja see liigub kõik lõunasse. Paadilt hüpatakse maha jäätükkidele, kus on natukenegi ohutum. Meeste elusid hoidis õhus vaid sulav jääkamakas nende all. Matt Ruhve on kindel, et nendega on kõik läbi, kuna oodata on tormi ja jäätükil olles tormi üle ei ela keegi. Meeste õnneks oli Toora Jookus teel Hangöst kodusadamasse. Toora Jookuse
ja suuna. Triivitakse ajujääga kaugele, kaugele. Jäetakse üksteisega hüvasti. Katrina on isegi pisarais, ta nii väga kardab kaotada oma meest Matt Ruhvet. Hülgekütid on ära olnud juba kaua, kõik jää on triivimas. Kodudes igatsetakse oma poegi ja mehi. Matt Ruhve meeskond on liikunud kaugele nordi. Meeste hülgepüük on olnud väga edukas. Kaua kodudest eemal ära oldud viskab järsku Päär Andersil üle. Ta teeb ettepaneku koju minekuks. Keerataksegi paadinina lõunasse. Öösel aga hakkab paat järsult hüplema ja võnkuma. Botnia lahed on vabanemas jääst ja see liigub kõik lõunasse. Paadilt hüpatakse maha jäätükkidele, kus on natukenegi ohutum. Meeste elusid hoidis õhus vaid sulav jääkamakas nende all. Matt Ruhve on kindel, et nendega on kõik läbi, kuna oodata on tormi ja jäätükil olles tormi üle ei ela keegi. Meeste õnneks oli Toora Jookus teel Hangöst kodusadamasse.
vahetpidamatult taguda! --, aga ta ei taibanud, ja vaikus huigete vahel ajas mu segadusse. Noh, möllasin edasi, ja äkki kuulsin huiget enda taga. Nüüd läks mu pea hoopis segi. Keegi võõras pidi huiganud olema, -- või ma olin ringi teinud. Panin aeru käest. Kuulsin jälle huiget; see oli nüüd mu taga, kuid teises kohas. Huikamine kestis edasi, kuid kostis eri paigust; ma vastasin, kuni see jälle mu eest kostis. Teadsin nüüd, et vool oli pööranud paadinina pärivett ja et ma liikusin õiges suunas, kui huikaja oli Jim, mitte mõni teine huikav parvetaja. Võimatu oli udus häält tunda, sest udus ei näi ega kuuldu miski loomulikuna. Huikamine kestis edasi ja umbes minuti pärast lendasin mühinal leetele, kus suitsutaolisi, tonte meenutavaid suuri puid kasvas; vool käänas mu vasemale ja, paiskas mu edasi, okste vahelt läbi, mis otse raksatasid, kui vool mu sihukese kiirusega edasi viis.
annaabi.ee 
