Mis mehhanismid aitavad heliallika asukohta tuvastada? Kuidas seletada nähtust, kui lennukis või kõrgel mägedes lähevad kõrvad „lukku” ning võib tunda ka valu? Kohateooria (Hermann von Helmholtz) – närvisüsteem on võimeline helikõrgust tuvastama pelgalt vaid jälgides, millises basilaarmembraani piirkonnas toimum kõige suurem liikumine. Heli kõrgust näitab deformatsiooni maksimum. Deformatsiooni maksimum asub ovaalaknast erinevatel kaugustel. Mida kõrgem on helisagedus, seda lähemal on maksimum ovaalaknale. Teine moodus, kuidas helikõrgust kodeerida: kuivõrd erutunud on kuulmisnärvis paiknevad rakud. Kõrgemate helide puhul mängib suuremat rolli asukohapõhine meetod; madalamate helide puhl on tähtsam aga erutuse määr. Me suudame üpris täpselt öelda, kust mingi heli tuleb. Taoline lokalisatsioon on võimalik tänu
Kuuleluukeste kangide süsteem ja võnkuvate membraanide suhe võimendab trummikile poolt vastuvõetud võnkumist umbes 22 korda. Ovaalakna membraani võnkumised antakse edasi sisekõrva täitvale vedelikule ja seal olevatele struktuuridele. Sisekõrva moodustab luuline kanal, millel on kaks ja pool keerdu, mida nimetatakse teoks. Basilaarmembraan jaotab selle kanali esikuastrikuks ja trummiastrikuks, mis sisaldavad perilümfi. Esikuaknast ehk ovaalaknast algavat kanalit nimetatakse esikuastrikuks ning teoaknast ehk ümaraknast algavat trummiastrikuks. Teo tipul on kanalid omavahel ühendatud. Vestibulaar- ehk Reissneri membraan eraldab esikuastrikust teojuha, millesse jääval basilaarmembraani osal asub Corti elund, kus paiknevad sensorirakud. Ovaalakna membraani võnkumised antakse esikuastrikku täitva perilümfi kaudu edasi teojuha endolümfile. Teojuha on täidetud endolümfiga, mille koostis on sarnane rakusisese vedelikuga
annaabi.ee 
