aastetel 1941-1942. Edasi astus ta vabatahlikuna Eesti julgestusgruppi ning siis mobiliseeriti ta saksa sõjaväkke ja teenis 1943-1944 Relva-SSis. Seal kirjutas ta oma esimesed luuletused: ,,Postimehes", ,,Koidulauluku mälestuseks". Edasine info puudub, kuid on teada, et peale sõda kui sakslased olid Eestist lahkunud, jäi ta Eestimaale. Pärast sõda põgenes ta metsa koos oma kahe sõbra Rein Sepa ja Ottniell Jürissaarega. Elatus juhutöödest kuni ühel päeval, 1949, ta arreteeriti ja saadeti Narva vanglasse ja sealt edasi juba Siberisse. 1958 Vologdast tuli ta salaja Tartusse ja asus tööle õlletehases, ehitustöödel ja raudteel. Tartus elas boheemlase elu, ta oli sunnitud lugema oma luuletusi ette ,,Werneri" kohvikus, sest tal ei lubatud oma luulet avaldada. Tegeles tõlketöödega ning avaldas neid oma abikaasa Linda Alamäe nime all. Maja kus Alliksaar oma perega elas põles
ja kunstirahvast Henno Arrak, Ilmar Malin, Lembit Saarts, Ants Peil. Poeedi seltskond sisaldas ka palju kirjanikke-literaate: Ain Kaalep, Boris Kabur, Tõnu Kõiv, Leo Metsar, Ülo Torpats, Mati Hunt. Poeedi luulekooliga puutusid kokku ka: Jaan Kaplinski, Viivi Luik, P-E Rummo, Oskar Kuningas, August Sang, Harald Peep. Luuleanalüüsis kasutan teiste mälestusi Artur Alliksaarest .Kui vaimsest mentorist ja muidu autoriteedis nii elus kui ka loomingus. Ottniell Jürisaar Ottnielli mälestused käsitlevad kõige varasemaid mälestusi Alliksaarest ja seega arvan ,et tema peaks olema esimene kelle mälestuste põhjal luulet analüüsida. Väikesena koolipõlves kõndisid NSVL-I sõdurid Kivisillalt mööda ja Alliksaar mõtles nende kohta kohe pilkava luuletuse, mis kirjeldas neid sõdureid, nimelt ei arvanud keegi NSV võimu püsimajäämist. Suur ja lai on saabas, mis mul jalas- Rikas õhuaukudest ta pind. Sellist saabast ilmas teist ei leidu,
annaabi.ee 
