tingimata ka viimane otsustusmoodus, kusjuures ,, võimalikkuse" mõiste on käsitletud reaalselt ojektiivsena. 7.2. Tõestus Mitmesuguste otsustuste omavahelist sõltuvust püüab Aristoteles fikseerida nn. otsustuste pööratavuse reeglite varal. Hoopis suuremat tähendust tema otsustusõpetuses omab aga käsitlus tõestusest, olles üks teadusliku mõtlemise metoodika nurgakive. Tõestamine ( ,, apodeixis" ) võib juhtida üksnes üldkehtivaist ning apodiktilist otsustusist, kusjuures viimased oma tõesisu ammutavad aru ( ,,nous") võimest tunnetada vahenditu kaemuslikkusega eksimatuid üldprintsiipe: kas need printsiibid on üksnes formaalses või ka sisuliselt määriteldavad, see jää lahendamatuks. 7.3. Induktsioon Et eelnevas alapeatükis nimetatud sääraseid ,, üldprintsiipe" kindlustada, selleks tuleb rakendada veel üht erilist meetodit: Aristoteles nimetab seda juurdeviimiseks ( ,,epagoge")
mõtet otsida. Tõde on meie eest lihtsalt peidus. Väita saab vaid nähtumuste (akatalepsia) kohta, s.t. selle kohta, kuidas meile miski t u n d u b , mitte asjade olemuse kohta. Otsustustest hoidumine (epoche) annab skeptikuile hingerahu ja häirimatuse (ataraksia). Kui väitele saab vastata samaväärsega, pole mõtet vaielda. Skeptikud tahtsid kummutada kõikide koolkondade dogmad. Oma otsustustest loobumist kommenteerisid skeptikud troopidena. Kuna loobuda tuli ka moraalseist otsustusist, iseloomustab skeptikute eetikat relativism. Akadeemiline skepsis kujunes välja Aiooliast pärineva Arkesilaose (~315-241)poleemikas stoik Zenoniga. Arvustades viimase tunnetusõpetust, jõuab järeldusele, et nii meeltetaju kui mõistusliku tunnetuse täpsuses tuleb kahelda, seega tuleb loobuda igasugustest otsustustest. Hakkas kahtlema isegi kahtlemise õigsuses. Ak. skepsise silmapaistvaim esindaja Karneades Küreenest (214-129). Ei kirjutanud, tema ideid ta õpilaste töödes
annaabi.ee 
