protsessi. Common law õiguses on kohtul olnud aktiivne roll õiguspoliitika kujundamisel juba sajandeid, kuna pretsedenti on peetud üheks olulisimaks õigusallikaks. Mandri-Euroopas on põimunud kaks olulist, aga erinevat mõtteviisi õigusest arusaamisel. Nendeks on mandrieuroopalik arusaam ja common law ehk pretsedentidel/printsiipidel rajanev arusaam. Õigusdogmaatika ja printsiipide kasutamine õigustrakendavas tegevuses avardab meie mänguruumi. Otsustamisruum tänapäeval suureneb, kuna õigust tuleb juurde, mitte et norme tuleb juurde. Pelgalt õiguse dogmaatika abil on raske otsuseid põhistada. 1. Õiguse printsiibid kui tänapäevane õiguse rakenduse meetod Üks lühemaid printsiipide määratlusi on "väga tähtis üldine reegel". Õigusprintsiibid on seotud väärtustega. Mandri-euroopaliku õiguskultuuri jaoks on kõige loomulikum leida printsiipe objektiivsest õigusest endast
Omavad tähtsust Õkorrale tervikuna. Rõhutatakse printsiipide tähtust meta-normatiivse fniga, kus selle all mõistetakse kahte asja: -programmeerimist Sandluse jaoks , -normide põhjendamist – see on eriti oluline – see osa, mis laieneb õ normidele tervikuna. Kõige rohkem panustanud teooria diskursusesse printsiipidest Hessler ja Dworkin. Neil on ühiseid seisukohti ent ka olulisi erinevusi. Mandri-Euroopalik lähenemine (Hesseri): printsiip on alati suurem otsustamisruum kohtuniku jaoks, kui seda pakub õ norm. Kohtunik peab printsiipi ise kujundama. Dworkin on aga seisukohal, et printsiip aheldab otsustusruumi. Hesseri kohaselt printsiip on vajalik otsuse Õtamiseks. Printsiip pole vahetult seotud eetikaga, Dworkini järgi aga on seotud eetika ja moraaliga. Hessleri järgi jõutakse Õprintsiibini siis, kui neid print kohtuotsustes ka kasutatakse. Dworkini jaoks õ printsiibid kehtivad nii või teisiti. Meie Õkorraga kursis olev R
annaabi.ee 
