Sotsiaalsus eeldab paljusid omadusi, näiteks tervet eneseusaldust, tasakaalukat tundeelu, kaalutlemisoskust, võimet oma käitumist kontrollida ja hinnata ning teist inimest mõista. Agressiivsus ei ole üksiktunnus, ta on seoses suure hulga psüühiliste omadustega, nende puudumise või liiasusega. Ägedakujuline agressiivsus tõendab, et psüühiline hälve on suur ning tegemist on kindla isiksusestruktuuriga. Inimese sotsiaalsed oskused ja otsusevariandid kujunevad tema lähiümbruses, lähedaste inimsuhete mõjul, ning selle lähiümbruse häired peegelduvad tema arenguhälvetena. Agressiivsus kuulub haiglase eneseimetluse olemusse, aga ta ei pruugi olla avalik. Ta võib avalduda ka vaimse vägivallana, vajadusena teine inimene alla suruda või teda oma huvides tegutsema panna. Inimest õhutab agressiivselt käituma see, kui tema julgus seatakse kahtluse alla
ning seostatakse seda hiljem asetleidnud sündmusega, siis on asju lihtsustatud. Mõne aasta võrra varasemat järku jälgides oleks võinud tulla päevavalgele isiku otsus lõpetada kooliskäimine; see omakorda soodustas töötuks jäämist. Koolist lahkumise võisid omakorda põhjustada muud probleemid. Nii et see, missugust varasemat elujärku millalgi rõhutatakse, on tavaliselt pigemini ideoloogiliselt kui teaduslikult põhjendatud. Inimese sotsiaalsed oskused ja otsusevariandid kujunevad tema lähiümbruses, lähedaste inimsuhete mõjul, ning selle lähiümbruse häired peegelduvad tema arenguhälvetena. Nende hälvete tagajärjel on õige valiku tegemiseks vähe võimalusi ja see paneb mõtlema, et inimene ei juhi oma käitumist, vaid seda juhitakse kusagilt mujalt. Niiviisi olemegi jõudnud järeldusele, et inimene vastutab iga oma teo eest -- teisiti mõelda oleks meeletus --, ent inimese psüühilised võimalused ja piirangud, need vahendid, mida kasutada tal
annaabi.ee 
