lühemaid, lühem nägi välja nagu tavaline tänapäeva üldotstarbeline kirves. Ta oli väike ja käepärane, seda tüüpi kirvest oli kerge ja mugav visata. Sõjakirves on kavandatud täielikult võitluses kasutamiseks, ehk heitmiseks, uimastamiseks ja ka tavaründeks. Sõjakirvest hoitakse üldiselt ainult ühes käes, kuna teised relvad, nagu nuiad ja mõõgad, on rohkem kahes käes hoitavad, seega on sõjakirves tehtud mugavaks nii hoidmiseks ja heitmiseks ja muudeks sõjalisteks otstarbeteks. Pilt 1.4 Tüüpiline keskaja sõjakirves Üheks tuntuimaks sõjas kasutatavaid külmrelvi oli ka nui. Nuiasi oli mitmeid tüüpe, näiteks kettnui, mis koosnes pulgast, mille külge oli seotud kett koos kuuliga, mis on ogaline. Või siis oli ka oganui, see oli tavaline nui, mille varre otsas oli kuul, või ruut, või mõni muu kuju, mis oli kaetud ogadega. Nui oli kõikidest külmrelvadest, üks parimaid oimestus relv. Sellega piisas üks täpne löök,
Aasta hiljem muutus usuõpetus rahvahääletuse tulemusel koolidele kohustuslikuks. 1931 kehtestati kohustuslik kuueklassiline algharidus. 1937 võeti vastu keskkooli seaduse muutmise seadus ning keskkool muudeti viieklassiliseks eelgümnaasiumiks ja kolmeklassiliseks reaalkooliks. Gümnaasiumis oli õppemaks 60 krooni aastas. Koolimajad ja keskkond Peale iseseisvumist oli Tsaari-Venemaast jäänud 224 väikest remontimata koolimaja, mida kasutati muudeks otstarbeteks ja millest paljud olid sõja ajal suletud. Enamus koolimajdest olid ühekorruselised, suure klassiruumiga, kus peeti ka pidusid ja palvetunde. Maja teises otsas oli juhataja korter ja köök ning sahver, mida kasutasid klassiruumis ööbivad õpilased. Olukorda hakati lahendama paigutades koole ümber mõisadesse. Mõisades oli küll palju ruume, kuid seal pidi ümberehitusi tegema. Haljala algkool 1920. aastatel.
annaabi.ee 
