Uueks religioosseks, majanduslikuks ja kultuuriliseks keskuseks kujunesid kloostrid (lad. .claustrum = suletud koht). Esimesed kloostrid tekkisid juba varakristlikul perioodil Egiptuses, sealt levis kloostrite asutamine nii Bütsantsi kui ka Lääne-Euroopasse. Karolingide ajastul kujunes aga üldjoontes välja kloostri põhiskeem, koosnedes kirikust, kloostriõu e ümbritsevatest mungakongidest, abti majast, koolist, võõrastemajast, haiglast ning mitme otstarbelistest majandusruumidest (veski, õllepruulimiskoda jne). Tähtsamad hooned paiknesid neljatiivalise sulushoonestuse e. klausuurina. Keskel oli ristikäigu ja kaevu(hoone)ga siseõu. Hoonestu lõuna- või põhjatiival asetses kirik, kiriku vastas söögisaal 42 e. refektoorium. Kiriku kooriruumi kõrval paiknes käärkamber, selle kõrval omakorda
Tol ajal tekkis liikumine, mis omas Viinis tähelepanuväärset mõju ja mis kõige pealetükkivamal kombel tõestas, et juudid kujutavad endast just nimelt iseseisvat rahvust. Ma räägin sionismist. Tõsi küll, esmapilgul võis näida, et sellisel positsioonil on vaid osa juutidest ja enamus neist mõistab sionismi hukka ja kogu oma olemusega hülgavad seda. Lähemal vaatlusel aga selgus, et see on vaid seebimull ja see teine osa juutidest juhindub lihtsatest ja otstarbelistest ettekujutistest või isegi valetab teadlikult. Niinimetatud liberaalse mõtlemisega juutluse kuju hülgas sionismi üldse mitte juutlusest keeldumise vaatepunktist lähtudes vaid lähtudes sellest vaatest, et avalik usu sümboli väljapanek pole praktiline ja on otse ohtlik. Tegelikult olid mõlemad need juutluse osad ühel nõul. See näiline võitlus sionistliku ja liberaalse arusaamaga juutide vahel muutus mulle kiiresti lausa vastikuks
annaabi.ee 
