Martinus V, kes asus elama Rooma ning suutis kirikulõhe tõepoolest ületada. Tema ajal kindlustus paavstluse positsioon tunduvalt, kuna ta suutis kontsiliaarse liikumise summutada ning nii jäi paavst vastuvaidlematult läänekiriku juhiks. 15. sajandi lõpust 16. sajandi keskpaigani valitsesid nn. renessansspaavstid, kellele oli olulisem nende ilmalik vürstivõim kui vaimuliku ülemkarjase kohustused. Aleksander VI-t peetakse sageli kõige demoraliseerunumaks ning ilmalikku sära otsivamaks paavstiks. Paavstid keskendusid nüüdsest enam vaimulikele asjadele, ent jäid samas ka ilmalikeks vürstideks, mis tõmbas neid ikka Euroopa konfliktidesse. Napoleon I sõlmis esialgu paavstiga liidu, kuid seejärel kaotas Paavstiriigi ning liitis selle Itaalia kuningriigiga. Pärast Viini kongressi sai paavst oma riigi tagasi, kuid 1870. aastal liideti see lõplikult Itaaliaga. Paavst kuulutas end Vatikani vangiks ning suhted Itaalia ilmalike võimudega olid seetõttu häiritud kuni 1929
kirikulõhe tõepoolest ületada. Tema ajal kindlustus paavstluse positsioon tunduvalt, kuna ta suutis kontsiliaarse liikumise summutada ning nii jäi paavst vastuvaidlematult läänekiriku juhiks. 15. sajandi lõpust 16. sajandi keskpaigani valitsesid nn. renessansspaavstid, kellele oli olulisem nende ilmalik vürstivõim kui vaimuliku ülemkarjase kohustused. Aleksander VI-t peetakse sageli kõige demoraliseerunumaks ning ilmalikku sära otsivamaks paavstiks, aga tema järglane Julius II juhtis isiklikult paavstiriigi armeesid, mille osava kasutamise tagajärjel sai Kirikuriigist üks Itaalia tugevaimaid riike. Ent Julius algatas ka väga kuluka Püha Peetruse basiilika ehitamise ega huvitunud usupoliitikast peaaegu üldse. Tema järglase Leo X lemmikharrastused olid jahilkäik, eksootiliste esemete, kunstiteoste ja loomade kogumine ning pidutsemine, mistõttu kiriku autoriteet käis üha enam alla
annaabi.ee 
