1930. aastad tõid tagasipöörde realismi, ning just nüüd haarasid omanäidendid ja algupäraste romaanide dramatiseeringud mängukavast juba ligi poole. Eksperimentaatorlus taandus 1930. aastail küll kogu Euroopas, kuid Eestis võis seda tendentsi tugevdada veel asjaolu, et siin oli kunstidel alles nüüd aega ,,järele teha" mõningaid varasemaid arenguetappe, mille vastu modernism mujal oli mässanud. Ometi ilmnes 1930. aastate lõpul ka Eestis märke maitsepöördest taas otsingulisematesse suundadesse. Eesti teater pärast II maailmasõda Jätkudes läbi kolme sõja-aasta (1941-1944) ning siis täie jõuga naasnud stalinliku terrori, järgnes nüüd ligi 15-aastane pime aeg. Ühtlasi tõi II maailmasõda kaasa tillukese eesti kultuuri harjumatu jagunemise kodu- ja pagulasharuks. Väikeste ja hajutatud pagulaskogukondade ainsaks teatrivormiks kujunesid siitpeale taidlusringid, mis nagu eesti
väikekodanlikustumist soosis ka provintsiteatrite tava pealinna menutükke üle võtta. Eksperimentaatorlus taandus 1930. aastail küll 6 kogu Euroopas, kuid Eestis võis seda tendentsi tugevdada veel asjaolu, et siin oli kunstidel alles nüüd aega "järele teha" mõningaid varasemaid arenguetappe, mille vastu modernism mujal oli mässanud. Ometi ilmnes 1930. aastate lõpul ka Eestis märke maitsepöördest taas otsingulisematesse suundadesse. L.Koidula, "Saaremaa onupoeg", "Estonia", 1925, lavastaja Hanno 7 Vanemuine 1914 1940 1914-1921 - juhtis teatrit Menningu õpilane, lavastaja ja näitleja Ants Simm. Esimese Maailmasõja, okupatsiooni ja Vabadussõja ajal teatritegevus ei lakanud. 1920-ndate aastate algul juhtis teatrit näitlejate komisjon. 1925-1931 - oli teatri eesotsas Voldemar Mettus. Teatri külastatavus langes, võlakoorem kasvas
annaabi.ee 
