Sellele, mis on Üdi eetika, on raske vastust leida. Kontrastid mahenevad, üllatusi on vähem kui varem ja nüüd mingis mõttes kompenseerides seda muutust, alates 70ndate/80ndate vahetusel hakkab kirjutama vabavärsilist luulet. Leidub väikesi mõtteteri, luule laias laastus muutub normaalsemaks. 80ndatel tema luuletamisaktiivsus väheneb. Kogu tema loomingut hakati pärast tema enesetappu kuidagi tõlgendama loominugu taustal. Väga kerge on leida erinevaid surmamotiive, kuid otseseoseid pole seal küll mõtet luua. Eesti draama 1966-1985 1966-1972 1973-1985 Piirid on arusaadavad, et kui võtta draamaseis enne 66ndat aastat, siis enne seda pole midagi väga rääkida. 66ndast aastast hakkas tulema uusi draamatekste. Draama hakkab ka seostuma teatriuuendusega 60ndate lõpus 70ndate alguses. Esimene periood on piiritletud 60ndate tagumise poolege. Kui kaks allperiood kokku võtta, siis tundub, et Eesti
käe all üheks väheseks kanalitest, kus balti ja ida-eur kirjandus saavad ingliskeelses kultuuris mingigi hääle. Ilona Laaman 1971 "Mis need sipelgad ka ära ei ole" Karuks on tugevalt metafoorne autor, Laaman pigem teravale proosastiilisle lähenev autor, mõlemad uuendusliku tähendusega 60ndatel, aga erineval viisil. Karuks tegutseb tänini, aga viimasel ajal ei ole väga palju uut loomingut tulnud. 27. oktoober 2010 Nii Karuksi kui Laamani puhul saab otseseoseid kaasaegse kirjandusega demonstreerida. Kuigi mõlemad on atkiivsest kirjutamisest hiljem tagasi tõmbunud. Paadiromaanid see pole väga täpne sõna, aga need on romaanid sellest, kuidas me istusime paadis ja sõitsime selle paadiga Rootsi. Kui on tagasipöördumisi minevikku, siis mälestuslikul algel on suur roll. Kas siin on mingeid laineid ja suundumusi? Kindlasti võib siin ka rääkida realistlikumast ja modernistlikumast poolest, aga kui nüüd
annaabi.ee 
