Just niiviisi on neid pinnavorme iseloomustanud geoloog Artur Luha 1924. aastal Virumaa koguteoses ( Eesti Loodus, 2008). Johannes G. Granö on neid 1922. aastal siiski pidanud tuule ja lainete tegevuse läbi sündinud liivakuhjatisteks. Üks Eesti tuntuimaid geomorfolooge enne Teist maailmasõda August Tammekann peab kriivasid jällegi mandrijää servamoodustisteks oma 1940. aasta töös mandrijää taganemisest ja otsamoreenidest. Suure tõenäosusega ei käinud ükski eelnimetatud uurija Alutagusel välitöödel, vaid nende uuringud põhinesid suuresti varasematel üldistel geoloogilistel käsitlustel ja topograafilistel kaartidel (Eesti Loodus, 2008). Valdavad kolm peamist versiooni: esimene ja vanem käsitleb kriivasid kui otsamoreene , teise tõlgenduse kohaselt on kriivad kujunenud hilisjääaegsel külmal ja kuival perioodil mandriluidetena
Suurimad on Saadjärve (nn Vooremaa), Türi ja Kolga-Jaani voorestik. Liustikutekkelistest kuhjevormidest on Eestis rohkesti ka tasase ja lainja pinnaga moreenitasandikke (näiteks Sakala kõrgustiku põhjaosas ja Ugandi lavamaal) ning moreenkünkaid (moodustavad Otepää jaHaanja kõrgustikule iseloomuliku künkliku moreenireljeefi). Neid leidub ka Karula ja Pandivere kõrgustikul, Sakala kõrgustiku lõunaosas jm. Liustiku serva ees kuhjunud otsamoreenidest on suurimad rändpangaselised Vaivara Sinimäed ja S- kujulineLääne-Saaremaa kõrgustik. Liustikutekkelistest väikevormidest leidub Eestis jääkriime, jääkündevagusid, hõõrdelohkusid,ihkkeeli, kaljuvoori ja mitmesuguseid kulutusnõgusid. Suured kulutusvagumused on näiteks Peipsi ja Võrtsjärve nõgu. Rohkesti on liustikusulamisveetekkelisi ehk glatsiaalseid pinnavorme, mis jaotuvad liustikujõetekkelisteks ehk fluvioglatsiaalseteks (ka glatsiofluviaalseteks) ja
annaabi.ee 
