vastu läbi sääre ning putukas põgeneb. Kaladel on kuulmine vees mõnevõrra raskendatud - seal kipub nimelt mitte ainult kuulmisorgan, vaid kogu keha võnkuma ning heli omadusi ei saagi kindlaks teha (sest liikumisele reageerivad rakud tegelikult keha suhtes ei võngu). See probleem on lahendatud looduses nii, et kalade kuulmiselundis lebab tunderakkudel muust kehast tihedam kuulmekivike - otoliit, mille võnkumine keha võnkumisest erineb. Selle võnkumise erinevuse järgi saabki kala närvisüsteem teada, milliste helidega on tegemist. Lindude, reptiilide ja imetajate kuulmine. Loomad, kes kasutavad kuulmist saagi leidmiselt (nahkhiired, kakud, delfiinid), on tundliku kuulmismeelega ja täpse asukohamääramisvõimega. Kakkude hea ruumiline kuulmine tuleneb nende väliskõrva ehitusest. Kõrv
ümarkotikeses (sacculus) tähnidel(maculae). Mõik paikneb horisontaal-, ümarkotike vertikaaltasandis. Sensori rakkude sellise paigutuse tõttu on võimalik reageerida nii vertikaal-kui horisontaal suunalisel joonkiirendusele. · Mõigus ja ümarkotikeses asuvad sensorirakud, mille karvakesed ulatuvad rakke katvasse, sültjat massi meenutavasse membraani. See sisaldab polüsahhariide ja kaltsiidikristalle(otokooniaid), mida seetõttu nimetatakse otoliit-e statoliitmembraaniks. POOLRINGKANALI ELUND · Poolringkanalites on kuplade ampullid, milledes on sensorirakkude kogumikud. Sensoriraku pealispinnal paiknevad peened karvakesed, sellepärast nimetatakse kaneid karvarakkudeks. Karvakeste arv on 60...80. Tunderakkude karvakesed on pintslitaoliselt sisestatud sültjasse, kristalle mittesisaldavasse massi- moodustub kuppel. Sensoripotentsiaal tekib ja aktiivsus aferentses närvis
nimetatakse seda ka vestibulaarelundiks. Mõik paikneb horisontaal-, ümerkotike vertikaaltasandis. Sensorirakkude sellise paigutuse tõttu on võimalik reageerida nii vertikaal- kui horisontaalsuunalisel sirgjoonelisel liikumisel tekkivale kiirendusele. Mõigus ja ümarkotikeses asuvad sensorirakud, mille karvakesed ulatuvad rakke katvasse, sültjat massi meenutavasse membraani. See sisaldab polüsahhariide ja kaltsiidikristalle, mida seetõttu nimetatakse otoliit- ehk statoliitmembraaniks. Otoliitmembraani tihedus on ümbritseva vedeliku omast umbes 2,2 korda suurem. Raskusjõu muutumisel, sirjoonelisel kiirendusel paikneb otoliitmembraan sensorirakkude karvakeste suhtes ümber ning annab andmeid keha- ja peaasendi muutuste kohta. Seega on tasakaalumeele selle osa adekvaatseks ärritajaks raskusjõud. Tasakaalumeele tsentraalsed teed: esimene neuron on vestibulaarganglionis, sellest suundub neuroni perifeerne
annaabi.ee 
