inimest, kes on võimeline igasugusteks pettusteks ja samal ajal uskumatult arg kaupmees. Meie professoritele ja teadlas-tele, kes levitasid sellist ettekujutust Inglismaast, isegi ei tulnud pähe küsimus sellest, milliste vahenditega siis selline rahvas võis luua suure maailmariigi. Neid, kes hoiatasid sellise karikatuuri eest, ei tahetud kuulata, nende hoiatused vaikiti maha. Ma mäletan elavalt, kuidas venisid pikaks mu kolleegide näod rügemendist, kui me osutusime Flandria väljadel olevat nägu näo vastu inglise Tomidega. Juba peale mõningaid lahingupäevi hakkasid kõik meie poisid suure-päraselt aru saama, et need Soti sõdurid, kellega meil nüüd tuli kokku põrgata, pole kaugeltki mitte sarnased sellele karikatuurile, mida joonistati meie humoristlikes lehtedes ja ka meie sõjateadetes, trükiti ajalehtedes. Juba neil päevil tuli mul hästi läbi mõelda see, milline peab olema propaganda vorm, et see oleks tõepoolest otstarbekas.
Gustav Vilbaste (1885-1967), kes koostas ka esimese looduskaitseobjektide nimekirja, algatas nende tähistamise ja lõi looduskaitse usaldusmeeste võrgu Eestis. 1938. a. võeti vastu teine looduskaitseseadus, milline laienes ka turismile ja kodukaunistusele. Pärast II maailmasõda kulus hulk aega, kui looduskaitsega uuesti tegelema hakati. Kuivõrd Eestil olid eelnevast perioodist head kogemused looduskaitse vallas, osutusime hilisemas NSVL-is tihti tooniandjaiks ja suunanäitajaiks looduskaitse alal. 1955. a. asutati Teaduste Akadeemia Looduskaitse Komisjon, mille esimeseks esimeheks oli prof. Eerik Kumari (1912-1984). 1957. a. võeti vastu kolmas looduskaitseseadus Eestis, asutati neli riiklikku looduskaitseala (Vaika, Viidumäe, Matsalu, Nigula) ja 28 muud kaitseala. Loodi riiklik institutsioon looduskaitseks - Looduskaitse Valitsus (esimene juhataja V. Telling). 1960. a
annaabi.ee 
