vedanud üldse ja ei jõudnudki oma eluajal autot kätte saada. Vanaema isa sai auto nii, kuna ta oli heal töökohal ja sai selle loa kiiresti. Tema mehel oli aga kaks autot, üks oli vanaema isa poolt pärandatud ja teise ostu loa ta taotles ja hankis ka auto jaoks raha. Tol ajal olid autod võrreldes inimeste palgaga tõeliselt kallid. Vanaisa palk oli kuus umbes 100 rubla ja auto maksis umbes 10 000 rubla vanaema jutu järgi. Õnneks läks mu vanaisal ostuloa saamisega kiiresti ja raha sai ta oma vanatädilt. Vanatädi maja jäi Lasnamäe ehitusele jalgu, ning ta paigutati mujale elama ja maksti maja eest kompensatsiooni, mille eest vanaisa endale auto sai osta. Simon Loomets
novembril okupatsioonimuuseumi. Seal olevad asjad olid aastatest 1940-1991 ehk siis aeg kui Eestis oli veneaeg. Väljapanekute vahel ringi käies saime tutvuda erinevate sõjaaegsete relvade, autode ja mundritega. Sinna kogutakse ja näidatakse erinevaid sõjaaegseid asju. Seal oli auto nimega GAZ 3012 "Volga" aastast 1982. Volga oli NSV Liidus jõukuse ja prestiizi sümbol. Auto mida oli väga raske hankid, sest Volga soetamiseks ei piisanud ainult raha olemasolust. enne pidi riik eraldama ostuloa, kuid neid jaotati range limiidi alusel ja Volgasid jätkus vähestele väljavalitutele. Peamiselt sõitsidki nendega tähtsamad ametnikud ja muud ühiskonnas paremat positsiooni omavad inimesed. Näha oli ka erinevaid mundreid nii sakslaste kui ka venelaste omi. Sakslastel olid vormid hallikamates toonides ja relvaks oli automaatrelv. Venelaste vormid oli rohekad. Muuseumi keldrisse oli kogutud erinevad kujud ja büstid okupatsiooniaegsetest
(Lisa 3). Hulgikaubandus oli selleks ajaks sajaprotsendiliselt riigistatud. Erakätesse oli jäänud umbes 4 tuhat väikekauplust, mille tegevus oli kontrolli all. Normeeritud kaupu müüdi ainult ostulubade alusel. Eestlastele anti ostulubasid piiratud arvul, nende põhjal toimuv müük oli minimaalne. Põhiliselt sai ostulubasid see osa kohalikust elanikkonnast, kel oli tutvusi hitlerlastega. Tavaline kodanik sai okupatsiooni ajal heal juhul ostuloa paarile sukkadele. Ostuloa alusel kaubastatavalt kaubalt arvestati ka nn. ostupunkte. Nende hulk oli diferentseeritud rahvuslike tunnuste alusel. Nii oli eestlastel aastas lubatud näiteks tekstiilikaupu osta 6 punkti, nn. võõrpassi omanikel 40 punkti ja sakslastel 120 punkti ulatuses. 7 2 AASTAD 1941 KUNI 1945 Eestis oli majanduselu täiesti segi paisatud. Ühelt poolt toimus tööstusettevõtete
annaabi.ee 
