Happed: H3BO3 boorhape boraat BO33-; H3AsO4 arseenhape arsenaat AsO43-; HONC fulmiinhape fulminaat ONC-. Madalama o-a korral kasut. -is ja -us liidet, aniooni nimetuse lõpuks on sel juhul -it. Mitu hapet, kus oksüdatsiooniaste on sama, väiksema H ja O meta-, suurema orto-. Hapnikuta hapete vesinik, mittemetall lõpuga -iid hape. Tiohapped tekivad O aatomi asendusel S aatomiga. Oksiidid: Rühma O-O sisaldavad oksiidid on peroksiidid. H2O2 vesinikperoksiidid; Na2O2 naatriumperoksiid; O3- osoniidid; O2- hüperoksiidid. Soolad: Kristallveega soolad hüdraat. Vesiniksoolad aat. Kordinatiivühendid e. Kompleksühendid: S2- tio-, sulfido-, CH3COO- atsetato-, O2- okso-, NH2- amido-, (asanido-), H2O akva-, CO karbonüül-, NH3 ammiin-, H2S sulfaan-. Komplekskatiooniga kompleksimoodustaja nimetus eestikeelne. Kompleksaniooniga komleksimoodustaja ladinakeelsele tüvele lisatakse lõpp aat. KOORDINATIIVÜHENDID - Valemites eristatakse koordinatiivne rühm nurksulgudega
tihti kaasneb sellega leegiga põlemine. Ka tavalisel temperatuuril reageerib hapnik aeglaselt paljude ainetega. Hapnik on fluori järel elektronegatiivseim element, seetõttu on ta oksüdatsiooniaste negatiivne kõigis ühendites peale fluoriidide. Valdavalt on hapniku oksüdatsiooniaste –2: suurema oksüdatsiooniastmega ühendid on vähestabiilsed ja tugevad oksüdeerijad. Neist stabiilseimad on peroksiidid; esinevad ka hüperoksiidid ja osoniidid. Tähtsaim hapniku ühend on tema ühend vesinikuga – vesi. Hapnikku on keemilistest elementidest kõige rohkem (65–75%) kõigi elusorganismide rakkudes. Kuna hapnik on üheks kõige levinuimaks elemendiks maakoores, esineb ta ka oksiididena ja paljude lihtainetena. Maale on hapnik tekkinud enamasti fotosünteesi tulemusena ning on meie elukeskkonna jaoks väga tähtis oksüdeerija. Hapniku leidumise võib omakorda jaotada
kaasneb sellega leegiga põlemine. Ka tavalisel temperatuuril reageerib hapnik aeglaselt paljude ainetega. Hapnik on fluori järel elektronegatiivseim element, seetõttu on ta oksüdatsiooniaste negatiivne kõigis ühendites peale fluoriidide. Valdavalt on hapniku oksüdatsiooniaste 2: suurema oksüdatsiooniastmega ühendid on vähestabiilsed ja tugevad oksüdeerijad. Neist stabiilseimad on peroksiidid; esinevad ka hüperoksiidid ja osoniidid. Tähtsaim hapniku ühend on tema ühend vesinikuga vesi. Et hapnik reageerib paljude orgaaniliste ühenditega, on ta paljudele anaeroobsetele organismidele mürgine. Aeroobsed organismid on hapnikuga kohastunud ja vajavad seda oma elutegevuseks. Nad vajavad hapniku talumiseks paljusid antioksüdante. Kuid liiga suured hapniku kontsentratsioonid on ka neile mürgised. 4
tihti kaasneb sellega leegiga põlemine. Ka tavalisel temperatuuril reageerib hapnik aeglaselt paljude ainetega. Hapnik on fluori järel elektronegatiivseim element, seetõttu on ta oksüdatsiooniaste negatiivne kõigis ühendites peale fluoriidide. Valdavalt on hapniku oksüdatsiooniaste 2: suurema oksüdatsiooniastmega ühendid on vähestabiilsed ja tugevad oksüdeerijad. Neist stabiilseimad on peroksiidid; esinevad ka hüperoksiidid ja osoniidid. Tähtsaim hapniku ühend on tema ühend vesinikuga vesi. Et hapnik reageerib paljude orgaaniliste ühenditega, on ta paljudele anaeroobsetele organismidele mürgine. Aeroobsed organismid on hapnikuga kohastunud ja vajavad seda oma elutegevuseks. Nad vajavad hapniku talumiseks paljusid antioksüdante. Kuid liiga suured hapniku kontsentratsioonid on ka neile mürgised. Kui inimene hingab hapnikku osarõhuga 0,75 kuni 1 atmosfääri, hakkab ta umbes 10...20
Kuumutamisel reageerivad nad ka väheaktiivsete mittemetallidega 6K + N2 = 2K3N kaaliumnitriid 2Li + H2 = 2LiH liitiumhüdriid...- ühendit raske vesinikuga kasutatakse vesinikpommi valmistamiseks. Vesiniku aatomid on temas tihedamalt pakitud, kui tahkes vesinikus. Hapnikuga reageerivad omapäraselt, vaid liitium annab põledes oksiidi, teistel tekivad hapnikurikkamad ühendid ( peroksiidid (O2)2- ja hüperoksiidid (O2)- tuntud on isegi osoniidid nagu KO3 kuid need on väga ebapüsivad) Na2O2 naatriumperoksiid ( sisaldab fragmenti [-O-O-] ) KO2 kaaliumhüperoksiid. Kuna sellised ühendid loovutavad kergelt (mono)hapnikku on nad tugevad oksüdeerijad ja võivad igasugu põlevat kraami süüdata; kasutatakse õhu puhastamiseks, näiteks allveelaevades, sest seovad süsihappegaasi ja eraldavad hapnikku 4 KO2 +2 CO2 =2 K2CO3 + 3O2 Leelismetallid paiknevad pingerea alguses ja seega tõrjuvad nad vesiniku välja moodustades leelise.
- Sulfiidiga: PbS + 4 O3 PbSO4 + 4 O2 - Osoonist saab hape: S + H2O + O3 H2SO4 3 SO2 + 3 H2O + O3 3 H2SO4 - Gaasifaasis osoon reageerib vesiniksulfiidiga: H2S + O3 SO2 + H2O - Veefaasis: H2S + O3 S + O2 + H2O 3 H2S + 4 O3 3 H2SO4 - Osoon võib reageerida madalal temperatuuril : H + O3 HO2 + O - Osooni toimel leelismetallidesse tekivad osoniidid: KO2 + O3 KO3 + O2 2 KOH + 5 O3 2 KO3 + 5 O2 + H2O K + O3 KO3 · Osooni kasutamine- osoon on tugeva oksüdeerivate omadustega: steriliseerimiseks, ainete sünteesiks, paberi pleegitamiseks, õlide puhastamiseks. Tugeva desinfitseerivate omadustega: vee ja õhu puhastamiseks mikroorganismidelt; ruumide desinfitseerimiseks. · Osoonikiht- kaitseb Maa organisme ultraviolettkiirguse eest. Kui osoonikihti ei oleks,
(näit. Al2O3, ZnO, Cr2O3) reageerivad nii hapete kui alustega 3) aluselised oksiidid metallioksiidid (K2O, BaO, CaO jt) reageerivad veega → hüdroksiidid (KOH, Ba(OH) 2, Ca(OH)2 jt) hapetega → soolad 4) inertsed (neutraalsed) oksiidid ei reageeri vee, hapete ega alustega CO, N2O, NO Ühe ja sama metalli erineva oksüd.-astmega oksiidid võivad kuuluda eri liiki (madalam o.-a. – alusel., kõrgem o.-a. – happel., vahepealne – amfot.) Peroksiidid, hüperoksiidid, osoniidid Definitsiooni kohaselt kuuluvad oksiidide hulka ka need kõrgema O-sisaldusega ühendid neis esinevad ― O ― O ― sidemed - ülitugevad oksüdeerijad - iseloomulikumad aktiivsetele metallidele Võivad esineda ioonid: O2 - oksiidioon (BaO, Na2O) O2 peroksiidioon BaO2, Na2O2) O2 hüperoksiidioon (KO2, RbO2) O3 osoniidioon (KO3) Lisaks tugevale ioonilisele sidemele võib hapnik esineda nõrgaltseotud ligandina mõnedes Fe, Co, Mn ja Cu kompleksides
annaabi.ee 
