Viimase aastakümne keelehoolderaamatud on keelekorraldajate kirjutatud. Tiiru Erelti kõrval on keskseteks Maire Raadik, Tiina Leements ja Sirje Mäearu. Nemad on kahe viimase õigekeelsussõnaraamatu koostajad. Olulisemad keelehooldekirjutised on kogutud kogumikku ,,Keelenõuanne soovitab". Oskuskeelekorraldus-esimene eesti keele oskuskeelekomisjon alustas tööd 1908, see oli matemaatikaterminite töörühm. Ka oskuskeelekorralduses on kaks poolt-nii teoreetiline kui praktiline. Kolmekümnendad ja seitsmekümnendad olid oskuskeele tippaeg. Algselt vajati uut terminoloogiat, et võidelda venestumise vastu, 90ndatel vajati terminoloogiat, et kaasas käia teadusega. 1982 Tiiu Erelti ,,Eesti oskuskeel". Sama raamatu täiendus on ,,Terminiõpetus" 2007. Termineid saadakse tuletades, liitmisel, sõnale uue tähenduse andmisel, tehiskeelendi loomisel, laenamise jne
põhineb küll kohati seisukohal, et tähendus on sõna juures oluline omadus. Näiteks ei üritata anda ühest vastust küsimusele, kumb on õige, kas drell või trell, mis on täiesti mõistlik. Seda vastust ei saagi anda. Oleme harjunud, et trell tähistab tööriista ja drell riidesorti, 222 Keelekorraldus st algustähe valiku sobivus oleneb sellest, kumba kirjutaja mõtles. Oskuskeelekorralduses tegeldakse tähendustega lausa teadlikult ja koguni esimeses järjekorras. Terminitöö lähtub mõistest, st kõigepealt lepitaksegi kokku mõisted ehk tähendused, ja alles seejärel otsitakse sõnad neid tähistama. Esineb aga ka juhtumeid, kus soovitakse ette kirjutada sõna väliskuju ilma midagi tähenduse sarnast teadmata ja isegi teada tahtmata. Põhjalikult ja kohati üsna vihaselt on vaieldud näiteks sõnade vabadussõda ja internet algustäheortograafia üle, aga kas siin on
annaabi.ee 
