"nüüdisaegsed õpilased teavad TALSE-st rohkem kui isamaalisusest ja vabaduse aatest." Kahtlen siiski selle väite õigsuses võib ju isamaa-armastus kajastuda ka milleski muus kui Eesti eest lahingus langemises või sadade kilomeetrite pikkustes inimkettides seismises. Rahu ja stabiilsuse perioodil seisneb isamaalisus pigem eesti keele ja kultuuriloo õppimises, riiklike tähtpäevade pühitsemises, meie hümni oskamises, kas või Eesti majanduse hetkeolukorra ja Tallinna börsiindeksiga kursis olemises. Olen kindel, et tänasel päeval oleks Eesti eest valmis lahingusse minema vähemalt samasugune hulk noori kui Vabadussõja ajal. Eesti saatus on jätkuvalt meie kätes. Mis ootab meiesugust väikerahvast siis tuleviku Euroopas? Ühelt poolt muidugi euroopalik heaoluühiskond, majanduslikult ja poliitiliselt tugevam Eesti riik ning sellega seoses ka
Whorf on uurinud paljusid indiaani keeli ja neid analüüsides näitab, et neis on grammatilise struktuuriga seotud põhimõtteliselt teistsugune maailmavaade. L. Bloomfield vastandub Sapirile. Tema raamat "Language" ilmus 1926, kuid lähenemine keelele on hoopis teistsugune, keel oli eelkõige suletud valdkond. Tema jaoks oli tähendus väljaspool keeleteadust, see olevat entsüklopeedia teema hoopis (kuna ühe spetsiifilise linnuliigi nime mitte teadmine ei tähenda lünki keele oskamises). Tähendus on oluline küll, aga mitte kui vahend, vaid kui lõpp-produkt. Keel on puhas vorm. Olulisimaks küsimuseks oli - kuidas keelt kirjeldada? Teda huvitas keel protseduuride kogumina. Bloomfield oli ülimalt pedantne, töötas välja protseduuride reeglistiku, mille abil keelt analüüsida. Leidis, et parim viis seda teha on keelt mitte tundes. Oli seotud Boasi traditsiooniga. K. L. Pike nimetas oma keeleteadust tagmeemikaks. Ühelt poolt oli tegemist strukturalistliku analüüsiga,
Whorf on uurinud paljusid indiaani keeli ja neid analüüsides näitab, et neis on grammatilise struktuuriga seotud põhimõtteliselt teistsugune maailmavaade. L. Bloomfield vastandub Sapirile. Tema raamat "Language" ilmus 1926, kuid lähenemine keelele on hoopis teistsugune, keel oli eelkõige suletud valdkond. Tema jaoks oli tähendus väljaspool keeleteadust, see olevat entsüklopeedia teema hoopis (kuna ühe spetsiifilise linnuliigi nime mitte teadmine ei tähenda lünki keele oskamises). Tähendus on oluline küll, aga mitte kui vahend, vaid kui lõpp-produkt. Keel on puhas vorm. Olulisimaks küsimuseks oli - kuidas keelt kirjeldada? Teda huvitas keel protseduuride kogumina. Bloomfield oli ülimalt pedantne, töötas välja protseduuride reeglistiku, mille abil keelt analüüsida. Leidis, et parim viis seda teha on keelt mitte tundes. Oli seotud Boasi traditsiooniga. K. L. Pike nimetas oma keeleteadust tagmeemikaks. Ühelt poolt oli tegemist strukturalistliku analüüsiga,
annaabi.ee 
