Ühe kooliaasta jooksul ei õpetata ühtki ainet mõlemas keeles. Keelekümblusprogrammi viimastes klassides (viiendas ja kuuendas klassis) varieerub esimeses keeles õppimine eri koolides, moodustades 20% kuni 60-70% kogu õppeajast. Kus vähegi võimalik, on mõlema keele jaoks eri õpetajad ja need, kes õpetavad teises keeles, oskavad seda emakeelena või sama hästi kui emakeelt. Üsna tihti esinevad õpetajad ainult ühe keele oskajatena, sundimaks lapsi võimalikult palju teises keeles rääkima. Varase keelekümbluse õpilastele pakutakse keskkoolis võimalust võtta teises keeles valikulisi ainekursusi, mida annavad eri väljaõppe saanud õpetajad. See faas on programmi seisukohalt selles mõttes oluline, et annab õpilastele võimaluse säilitada ja edasi arendada teise keele oskust. Need keskkooli tasemel valikulised kursused on sisupõhised ajalugu või geograafia ja
Omakultuur peaks igaühele esmatähtis olema ja sellele aitab olulisel määral kaasa hea keelekasutus. Ingrid Rüütel, meie rahvaluuleteadlane, arvab: ,,Omakultuuri ei ole vaja välismaailmale näitamiseks, vaid et iseendana püsima jääda. Enamik maailma põlisrahvaid on kadunud maailmakaardilt mitte füüsilise väljasuremise, vaid just keelevahetuse ja kultuuriassimilatsiooni tagajärjel." Peame kaitsma oma emakeelt, sest Eesti on ainus koht, kus seda teha saab ja me ise oleme selle oskajatena parim reklaam oma maale ja rahvale. Pealegi on hea emakeeleoskus kasulik mis tahes võõra keele õppimisel. 2009. aasta 31. detsembri Postimehes räägib kirjandusprofessor Rein Veidemann keelest kui meie olemise kojast ja kõiksusest, meenutades saksa filosoofi Johann Gottfried Herderi öeldut: keel on inimhinge kokkulepe inimese endaga. 20. sajandil arendab sama mõtet edasi Martin Heidegger, lisades: keel on olemise koda, mitte meie ei kõnele, vaid keel kõneleb meis (Veidemann: 2009).
annaabi.ee 
