"ühed juhivad, teised kaitsevad ja ülejäänudki teevad kõik tublilt oma tööd", nii et kõigil oleks hea, rahulik ja turvaline. Vaadeldes aga Platoni hinnangut demokraatiale, paistab selgelt, et tal on täiesti õigus. Kõige tabavamalt ütles oma loengus kunagi Rein Ruutsoo: "Mitte ühedki valimised ega referendumid ei suuda garanteerida, et nende tulemusel võetakse vastu just õ i g e d otsused. Paljud inimesed ei saa ju mingil põhjusel osaledagi - kes on haige, kes on reisil jne. Ka osalejatest ei pruugi paljud teha mingil põhjusel õ i g e t valikut - mõnel on paha tuju, mõnel on liiga hea tuju, aga mõni on lihtsalt loll!" Kui aga püüda Platoni seisukohalt hinnata näiteks Eesti riigi senist arengut (viimase 10 aasta jooksul), siis tundub, et valitsevaks riigikorraks on mingi segu demokraatiast (seda muidugi halvas mõttes), oligarhiast ja isegi
ühishuve ja integratsiooni seisukohalt perspektiivitu. Weileri arvates, kes on Euroopa integratsiooni teoreetik peab samuti föderaliseerumist ebaotstarbekaks ning paljud riigid on föderaalse mudeli vastu. Samuti föderalism võtab ära otsustusõiguse ja liikmesriikide huvide esindamise, nimelt valitsused juhivad ning otsustavad Euroopa integratsiooni sisu ja tempo üle, föderalismi puhul ei oleks liikmesriikidel huvi liidus osaledagi. Samas on föderatsiooni ideel ka toetajaid, enamus on EL kuue asutajaliikme (Belgia, Itaalia, Luksemburg, Prantsusmaa, Holland ja Saksamaa) poliitilise eliidi hulgas. Sellised poliitikud nagu Jean Monnet, Herman Van Rompuy, Guy Verhofstadt ning samuti ka Euroopa Komisjoni president Jose Manuel Barroso, kelle arvates peaks uuendama aluslepingud, mis looks poliitilise ja majandusliidu riikide föderatsiooni. Seega, mis ikka föderatsioon on ja mida ta kaasa toob?
annaabi.ee 
