tajub vahetult ja mille lainepikkuste vahemik on 380-760 nm. Optiline kiirgus hõlmab peale nähtava kiirguse infrapunakiirgust ja ultravioletkiirgust. Füüsikaharu, mis käsitleb optilist kiirgust, selle levimist mitmesugustes keskkondades ja selle ning aine vastastikust mõju, nimetatakse optikaks. Optilise kiirguse põhiline iseärasus väljendub tema laineliskorpuskulaarses dualismis, see tähendab selles, et tal on üheaegselt laine- ja osakeseomadused. Optilise kiirguse laineomadused ilmnevad valguse difraktsiooni, valguse interferentsi, valguse polarisatsiooni jmt nähtuste korral, aga näiteks valgusekiirgumist, fotoefekti ja optiliste spektrite teket on võimalik seletada ainult eeldusel, et optiline kiirgus on elektromagnetkiirguse kvantide footonite voog. Optilise kiirguse laineomadustel põhineb optilise kujutise tekkimine optikariistades, mille lineaarmõõtmed on
aineosakestest, näiteks prootonitest (aatomituuma koostisosake) ja elektronidest. Praguseni pole päris selge, miks valgusel avalduvad ühtedes nähtustes selgelt lainelised, teistes aga korpuskulaarsed omadused ja kuidas saavad nii vastandlikud omadused kiirguses ühineda. Kvantteooria järgi on laineliste ja korpuskulaarsete omaduste ühtsus kogu mateeria omadus üldse, s.t. igal aineosakesel on laineomadused ja igal lainel on osakeseomadused. 3.5.7. Fotoefekt. Mitmete nähtuste seas, mille juures ilmneb valguse toime ainele , võib kahtlemate oluliseks pidada fotoelektrilist efekti ehk lühendatult fotoefekti.( kreeka keelest foto - algtähenduses valgus) 1887. a. pani H. Hertz tähele, et sädemiku kuulikeste (elektrofoori, elektrimasina) kiiritamisel ultraviolettkiirtega hõlbustub sädemete tekkimist nende vahel .
annaabi.ee 
