tundunud, et lugusid üksteisest meloodia järgi eristada on raske. Siiski oli tema arust üks lugu teistest natuke erinev (enam ei mäleta milline neist). Kontserdil mängiti kokku seitsme erineva helilooja teoseid (kui välja arvata see esimene sissejuhatav lugu, mille kohta puudub täpsem informatsioon). Nendeks olid C. Dieupart, G. Keller, G. Finger, W. Williams, W. Croft, A. Parcham ja H. Purcell. Mina neist autoritest varem kedagi kuulnud polnud. Iga teos oli jagatud väiksemateks osadesks. Näiteks: Adiago-Allegro-Adiago-Allegro-Presto. Igal teosel olid need osad erinevad, sellegipoolest ei suutnud mina neid meloodia poolest eristada. Võib-olla ei suutnud ma lihtsalt keskenduda muusikale, kuna ma olin natuke väsinud veidi varem tehtud spordist. Teosed tervikuna tundusid mulle ikka ühesugused. Pillimängijaid oli neli. Üks naine (Reet Sukk), kes oli terve aeg laval ja kolm meest(Taavi-Mats Utt,
Küla põllumaa, mis jagunes kolmeks väljaks, oli talude vahel püsivalt ära jagatud, kuid talu põllumaa ei moodustanud kompaktset krunti, vaid koosnes paljudest tükkidest, mis asusid vaheldumisi teiste talude põllutükkidega. Ühele talule kuuluvate põllutükkide arv ulatus kümnetesse, mõnikord sadadesse. Selle põhjuseks oli ühtlusamispüüd, õigluse arvestamine. Küla põllumaad polnud ühtlase kvaliteediga, seepärast jagati külaväljad maa headuse alusel väiksemateks osadesks, millest siis iga talu sai nii paremat kui halvemat maad, mis omakorda võimaldas ühtlustada saake, nii et ka ikalduse korral oli kõigil taludel võimalik paremate põllutükkide arvel vilja saada. Külaväljade jaotamisel on eristatud lapi- ehk sargväljastikku ja tõstandväljastikku. Sargväljastiku puhul oli väli jaotatud enamasti pikliku kujuga korrapäratuteks lappideks. Tõstandväljastiku puhul olid väljas jagatud kahes järgus, esiteks maa headuse alusel
annaabi.ee 
