Järgmiseks administratiivseks allüksuseks maakonnas nähti ette ametkond (Amtsbezirk), mille piirid langesid kokku kihelkonna piiridega. Ametkonna eesotsas seisis ametkonna eestseisja (Amtsvorsteher), kes kreisipealiku ettepanekul kindralkomando poolt nimetati ja kreisipealikule allus. Ametkonnad jagunesid jaoskondadeks (Ortsbezirk). Mõisad, senised vallad ja alevikud moodustasid üldiselt igaüks ise jaoskonna. Jaoskondi valitsesid sellekohased eestseisjad (Ortsvorsteher), need nimetati ametisse kreisipealiku ettepanekul kindralkomando poolt ja allusid ametkonna eestseisjale. 19 Saksa okupatsiooni lõpp Eestis Eestlased avaldasid okupatsioonile passiivset vastupanu. Välisdelegatsioonil õnnestus saavutada Eesti omariikluse tunnustamine de facto Suurbritannia ja Prantsusmaa poolt. Saksa okupatsioon lõppes seoses keisrivõimu kukutamisega Saksamaal novembris 1918. 11.14. novembril 1918
Taastati justkui üks haldusaste, mis oli ammu kaotanud oma tähenduse. Selle eesotsas seises haldusringkonna eestseisja (Amtsvorsteher), kelles oli keegi kohaliku kihelkonna mõisnikest. Määrati ametisse Saksa sõjaväelaste käskkirjadega. 2) Eestlastele jäi kõige madalam aste – kohalik ringkond (Ortsbezirk)- mis vastab valdadele. Okupatsioonivõimud ja Eesti iseseisvus: poliitilised piirangud, Kohaliku ringkonna eesotsas seisis kohaliku ringkonna eestseisja, vallavanem (Ortsvorsteher). Ei olnud aga kohalik omavalitsus. Valla nõukogud saadeti laiali. Valimisi ei toimunud. Eestlastele lubati kultuurautonoomia. Sakslased tegid näo, et eestlased pole vabariiki välja kuulutanud, suhtuti neisse kui endisesse vene provinti, ehk siis mittetunnustamise poliitika. teiseks osaks oli poliitiline tasalülitamine, keelati ära igasugune poliitiline tegevus nagu nt rahvakogunemis- meeleavaldused, rongköigud, koosolekud, karistused olid ranged. Jätkus
annaabi.ee 
