Mosaiigikunst Mosaiigikunst on ornamentaalne pinnakaunistus. Seda kasutatakse põrandate, lagede ja võlvide kaunistamiseks. Väikesed ebakorrapärased kuubikesed mitmesugustest materjalidest, nt klaas, marmor, kivi ja keraamika, seatakse kokku ornamentideks ja piltideks. Kivid vajutatakse niiskesse mördikihti ja hiljem enamasti lihvitakse. 5. saj. e.Kr loodi Kreekas must- valgeid mosaiike, hiljem esines see tehnika ka Rooma kunstis. Varaseimad säilinud värvilised mosaiigid pärinevad Babülooniast IV aastatuhandel e.Kr. Olulisel kohal oli see pinnakujundusvorm varakristlikus ja bütsantsi kunstis, kus kuldplaatidest tausta kasutamisega anti mosaiikteostele iidne ilme. Vanimad näited pärinevad u 3000 e.Kr. (Kunstileksikon: 357)
Peale kirjastiilide arenes edasi ka kirjatähtede kaunistamisviis. Raamatutesse ilmus aina enam miniatuure ja initsiaale. Käsitsi maalitud pilte kutsutakse neis kasutatud punase värvimulla menniku järgi miniatuurideks. Iirimaa oli aga kaunistatud initsiaalide e ehistähtede sünnimaaks. Initium tähendab ladina keeles algust. Nii tähistatakse tekstide või teksti osade suuri eriliselt kaunistatud algustähti. Need olid fantaasiaküllaste vormidega, ornamentideks nii inimesed, loomad, kui taimed. Sellest tekkis omaette huvitav ja levinud kunstiala. Sel ajal võetakse uuendusena kasutusele peensulg. Praeguseni peetakse Iirimaa kloostrites kujundatud raamatuid väga ilusateks. Ka raamatute kaaned olid kaunistatud, kasutati luunikerdusi, kahrutatud metallfiguure ja vääriskive. 3 Karl Suure ajastul, st Karolingide ajastul, püstitatud ehitised on enamasti hävinenud
lilled (nn mille fleurs), ristlillik). Mööbliesemete osas oli gootika romaani stiiliga võrreldes mitmekesisem- kodustiil arenes mugavuse suunas , see aga omakorda suurendas esemete hulka. Gootika kõige tarbitavamaks esemeks jäi vaieldamatult kirst, mis meenutas väikest postjalgadele tõstetud majakest, mis aga romaanistiiliga võrreldes oli palju peenem - nüüd oli raamkonstruktsiooniga kirstudel ilusad siledad raamlauad, nende paneel oli kaunilt nikerdatud. Enim levinud ornamentideks olid: teravkaare petikniss, rosett, papüürusrull e linavoltornament(parchemin- plies). Kaanetüüpidest domineeris lame kaas, mis võimaldas kirstu kasutada nii pingi kui ka magamisasemena. Kindlasti oli kirst ühtlasi ka kohver, mille külgedel olid sangad ja tugevuse tagamiseks raudnurgikud, mis meile tuttavad juba romaani stiilist. Sealt on pärit ka kirstupaneeli maalimine, kas kangale või nahale. Itaalias, kus kirstude maalimine oli üldlevinud, hakati XIV saj
annaabi.ee 
