kasutada põlvest põlve edasi atud traditsionaalsust. Talurahva tarbekunst, kus rõhk oli tarbeesemetel ja puht iluesemeid ei tehtud. Kääsitöö alaste oskuste arendamine oli igas peres tähtis. Tööriistad, vahendid, kehakatted, jalanõud, mööbel. Eesti rahvakunstis tugines kõik eelkõige otstarbekusel. Esteetiline pool kajastus eelkõige ornamentikas ehk kirjas, mis võis kanda kindlat sõnumit või teavet ja mida võis mõista üksnes selle kasutaja. · Ornamendikunstis oli roll ka kirikukunstis. Kasutati kirikukunsti elemente, kasutati rõngasriste. · Naiste ehted ja rõivastus kaunistati, samuti igapäevased esemed. · Kodune käsitöö oli olulisel kohal, eriti just talvisel perioodil. Igasugused puu- ja nahatööd, villa- ja lina töölemine. · Linnades koondusid saklastest käsitöölised tsunftidesse (käsitööliste ühingud). Nad ei laskunud eestlasi nendesse tulla. Tekkisid tsunftijänesed, kes läksid mõisadesse tööle
sõltus suuresti vitraažakendel kasutatud tonaalsusest. Kasutati kogu täiskõlalist värvigammat, domineeris sinine kui taevaliku värvi, põhituumiku moodustasidki indigosinine, punane ja kollane(kuldkollane). Kirikute ja kabelite lagesid kujundati sinise taevana, milles särasid kuldsed taevatähed. Värvide kasutamine muutus eriti dekoratiivkunstis väga peenemaitseliseks, mis väljendus kirikute, ühiskondlike ehitiste ja jõukate linnakodanike elamute värvikasutuses ning ornamendikunstis. Värvi ja mustreid kanti sageli otse kivile, krohvile, kahhel- ja puitpindadele, palju kasutati värvilist tekstiili. Ornament. Gooti ornamentika üheks osaks on akende kiviraamistik: maasvärk, roosakende kujundus, mis areneb vasragootika lihtsamatest vormidest hilisgooti leeke või kalapõit meenutavate voogavate joonteni. Krabid ja ristlillikud olid kasutusel nii ekterjöörides kuji ka interjöörides ning mööblikunstis.
annaabi.ee 
