(1912) ja ,,Vaevademaa"(1915), lähtuvad samast maaeluainest, ent on esituselt modernsemad ja keerukamad. · Esimene maailmasõda pidurdas tunduvalt eesti kirjanduse arengut. Eriti märgatav oli proosa suurvormide -- romaani ja jutustuse -- osatähtsuse vähenemine kirjanduse üldpildis. · Siiski ei katkenud neil aegadel päriselt ka pikema proosa areng; väheste sõjaaegsete romaanide kunstiline tase oli kõrge, nagu nähtub F. Tuglase "Feliks Ormussonist" (1915) ja E. Vilde viimasest romaanist "Mäeküla piimamees" (1916). Romaanitraditsiooni jätkumine oli kirjanduse järjepidevuse huvides väga tähtis, kuigi nimetatud romaanid ei kujuta kaasaja raskeid võitlusi. · Revolutsiooniaastate proosas arenes paralleelselt kolm loomingumetoodilist põhisuunda -- revolutsiooniline kirjandus, kriitiline realism ja uusromantism. Need eri esteetilistelt alustelt lähtuvad suunad muutsid
,,Vaevademaa"(1915), lähtuvad samast maaeluainest, ent on esituselt modernsemad ja keerukamad. · Esimene maailmasõda pidurdas tunduvalt eesti kirjanduse arengut. Eriti märgatav oli proosa suurvormide -- romaani ja jutustuse -- osatähtsuse vähenemine kirjanduse üldpildis. · Siiski ei katkenud neil aegadel päriselt ka pikema proosa areng; väheste sõjaaegsete romaanide kunstiline tase oli kõrge, nagu nähtub F. Tuglase "Feliks Ormussonist" (1915) ja E. Vilde viimasest romaanist "Mäeküla piimamees" (1916). Romaanitraditsiooni jätkumine oli kirjanduse järjepidevuse huvides väga tähtis, kuigi nimetatud romaanid ei kujuta kaasaja raskeid võitlusi. · Revolutsiooniaastate proosas arenes paralleelselt kolm loomingumetoodilist põhisuunda -- revolutsiooniline kirjandus, kriitiline realism ja uusromantism. Need eri esteetilistelt alustelt lähtuvad suunad muutsid võitlusaastate proosa üldpildi
annaabi.ee 
