sajandil kehtis paljuski arvamus: jumal on andnud inimesele (kunstnikule) ande, mida tuleb kasutada issanda hüvanguks; inimesest endast ei olene miski. Uuem lähenemine kunstniku elule on vast kõige märgatavam Friedebert Tuglase romaanis ,,Felix Ormusson". Teose peategelane on ehtne romantiline kangelane: tundeergas, idealistlik, pidevalt rahalistes raskustes vaevlev ja oma tunnete käes kannatav. Enam ei ole küsitav, kas kunstitöö tuleb jumalast või inimesest Ormussoni pidevad pingutused näitavad, et teose loomiseks tuleb kunstnikul endal vaeva näha. Ka teine Tuglase loodud autorikukuju, Arthur Valdes, on omapärane isiksus. Ta ei ole nii naiivselt emotsionaalne kui Felix Ormusson, kuid tundeline on ta siiski. (Tekstuaalne) autor on öelnud: ,,Nagu intensiivse hingeeluga inimesel vaheldus ta näoilme imestamisväärselt ruttu. See oli vahel apaatselt tuim, kuid võis hetk hiljem
Esteet, literaat ja poliitiline pagulane Felix Ormusson on saabunud inkognito (tundmatuna, võõra nime all) Pariisist ja puhkab arstist sõbra idüllilises suvekodus Lõuna-Eestis. Ilutseb looduse keskel, mängib mõttekujutlustega, kuulab taluhääli, jälgib kaassuvitajaid ja kirjutab kõik üles oma päevikusse, mis ongi romaan minavormis päevikromaan. Kaassuvitajateks on sõber Johannese naine Jelen ja selle noorem õde Marion.Ilus Helena asub aega viivitamata kupeldama Ormussoni Marionile austajaks ja selle kattevarjus endale armukeseks.Ormusson on romaani esimeses pooles Helenest sisse võetud ega näe tema kavalat plaani mitte kohe läbi. Intellektuaalne Marion tunneb ilmselt aukartust külalise poeedi- ja maailmaparandaja- nimbuse ees. Ent see hajub varsti. Kolme tegelase suhete pöördepunktiks on stseen Liisa Savioja kirjaga. Liisa on Marioni kooliõde ja Ormussoni äsjane kaasrevolutsionäär. Teel postkontorist koju
annaabi.ee 
