Viimased aastad 1967 suri Billy Strayhorn, 1970 aldimängija Johnny Hodges. Pärast trompetist Bubber Miley surma 1932 polnud Ellington ühtegi isiklikku kaotust nii raskelt võtnud, kui nende kahe lahkumist. Johhny Hodgesi rikkalikud, tundelised soolod olid peaaegu vahetpidamata alates aastast 1928 (42 aasta vältel!) peegeldanud Ellingtoni loomuse romantilist, sensuaalset ja impressionistlikku poolt. Helilooja ja arranzeerija Billy Strayhorn oli orkestrirepertuaari rikastanud selliste väljapaistvate paladega nagu "Lush Life", "Chelsea Bridge" ja "Take The A-Train", mis oli saanud Ellingtoni orkestri teemalooks. Orkestreerijana häälestas ta end nii peenelt Ellingtoni lainele, et isegi spetsialistidel oli tihti raske eristada, mida oli kirjutanud Ellington või Billy "Sweet Pea" Strayhorn. Kuid Strayhorni surm päästis Ellingtonis veel kord valla uued loomejõud. Kuuekümnendatel jättis ta aina sagedamini kirjutamise ja arranzeerimise Strayhorni
aasta paiku selle jazzinstrumendi, millisena me tunneme seda täna. 1967 suri Billy Strayhorn, 1970 aldimängija Johnny Hodges. Pärast trompetist Bubber Miley surma 1932 polnud Ellington ühtegi isiklikku kaotust nii raskelt võtnud, kui nende kahe lahkumist. Johhny Hodgesi tundelised soolod olid peaaegu vahetpidamata alates aastast 1928 (42 aasta vältel!) peegeldanud Ellingtoni loomuse romantilist, sensuaalset ja impressionistlikku poolt. Helilooja ja arranzeerija Billy Strayhorn oli orkestrirepertuaari rikastanud selliste paladega nagu "Lush Life", "Chelsea Bridge" ja "Take The A-Train", mis oli saanud Ellingtoni orkestri teemalooks. Orkestreerijana häälestas ta end nii peenelt Ellingtoni lainele, et isegi spetsialistidel oli tihti raske eristada, mida oli kirjutanud Ellington või Billy "Sweet Pea" Strayhorn. Kuid Strayhorni surm päästis Ellingtonis veel kord valla uued loomejõud.
annaabi.ee 
