Laula, laula suukene, Liigu, linnu keelekene, Mõlgu, marja meelekene, Ilutse, südamekene! Regivärsiline rahvalaul jaguneb lüüriliseks ja lüroeepiliseks rahvalauluks. Mõlema liigi vahel on küllalt suured erinevused, mis seisnevad oluliselt nende sisus, osalt vormis. Ülekaalus on lüüriline rahvalaul (töölaulud, orjuslaulud, tavandilaulud, laulud laulust jne.). Suur osa vanemaid laule, milles on mina-elamusega läbipõimitud jutustus ja kus sündmuste kujutamisele lisandub isiklikke mõtteavaldusi, meeleolude ja tundmuste väljendusi, nimetatakse lüroeepiliseks rahvalauluks. Siia kuuluvad perekonnaballaadid mehetapjast, kuldnaisest, laulud imetegijast, imekandlest, karja ja ehete kadumisest, orja kättemaksust, mõisavargustest, nekrutitest vm. Näiteks: LÜÜRILINE RAHVALAUL: NOORMEHED NAGU METS
2 Laugaste, E. Eesti rahvaluule. Tallinn: Valgus, 1975 lk. 126-152 Laulikul on tähtis osa ka kommete saatmisel, seega kuulus laulik ühiskonnas tähtsate ja tunnustatud isikute hulka. Laulik oli koguni rahvaarst, teadja, ka käsitöötegija. Domineeriv on naiste laul, osalt sellepärast, et meeste osa XIX sajandil, kui hakati laule üles kirjutama, oli juba taandunud. Meeste repertuaaris olid kangelaslaulud, ballaadid, orjuslaulud, osalt töölaulud, nekruti- ja mõisavarguse laulud, mardilaulud, õllelaulud. Järsku vahetegemist meeste ja naiste repertuaari vahel on raske teha. Meeste kaheleul: kaks laulumeest istusid kõrvuti või vastakuti, parem käsi koos, lauldes hõljutasid kehaga, vahel haarasid vaba vasaku käega õllekapa. Üks laulik oli laulujuht, teine kaasalaulja, kes liitus eeslauljaga kolmandast värsijalast, kogu värsi kordas ta siis üksi. Meeste kahelaul oli juba XIX sajandi algul haruldane.
annaabi.ee 
