otsusele jõudma, et siin teotsevad ühes venelastega paganausulised või paganausule kalduvad eestlased, kes ka vastristitute vastu vaenulikud on, kes piiskopi ja ristiusu poole hoiavad. Teiselt poolt jälle öeldakse kaebuses, et ordu rõhub Järvamaa vastristituid sellepärast, et need kirikuga ühinesid (pro eo quod ecclesie adheserant, Livonica 21, 19). Ordu püüab piiskoppidele, kirikuile ja vastristituile orjuseiket peale sundida, niipalju kui see tema võimuses. Kui paganad pöörduvad ristiusku, teeb ordu nendega lepingu, et nad temale alalist maksu (censum) maksaksid, (kirikliku) kümnise (decimae) maksust neid jäädavaks vabastades (21, 32). Vahel takistavad nad koguni ristimist, et vastristitud ei alistuks kirikule ega seisaks kiriku kaitse all ja ordule ei läheks eriline maks kaduma (21, 33). Nad pressisid saarlastelt 1000 oseriini (=
laiad lugejate hulgad tema teosesse suhtusid. Alles «Tasuja» teise trüi ilmumine 1888. a. (samal aastal avaldati jutustus ka soome keeles) nätas autorilegi tema teose vajalikkust ja rahva armastust selle vastu ning andis hoogu uuteks kirjanduslikeks tö odeks. Bornhöe teine jutustus «Villu v õi t l u s e d » on samuti seotud 1343. a. südmustega. Mõi aeg päast Jüiö o üestõsu mahasurumist teevad Sakala 447 eestlased omakorda katset heita endilt häistavat orjuseiket. Jutustuse kangelane sepp Villu, kes algul elab Viljandi komtuuri ja teiste isandatega heas läisaamises ning suhtub rahva kannatustesse kaunis üskõkselt, kasvab südmuste kägus temale osaks saanud üekohtu ajel üestõsjate juhiks. Selleks mõub suuresti kaasa ka episoodiliselt esineva Tasuja üeskutse. Villu rädab läi kogu Sakala, loob sidemeid ka naabermaakondadega ja sepistab relvi üestõsuks. Ta käb Novgorodis, Pihkvas ja leedulaste juures, saades nendelt kindla abistamislubaduse
annaabi.ee 
