miks me pole jõudnud elujõulise kolmanda sektorini, on mitu. Kui tüürida riigi tasandile, tundub, et kodanikuühiskonna arendamine ei ole teema, mis aitaks erakondi võimule. See on oluline peatükk, aga poliitikas mitte just müügihitt. Praegune olukord on pannud kodanikud mõtlema ja mõtelda on meil tõesti vaja, sest riik järjest nõrgeneb kodaniku jaoks. Kodanik ja riik ei ole enam koostööpartnerid, kes üksteist toetavad ja kaitsevad, riigi valitsemine on pigem kujunenud kodanikke orjastavaks. Järjepidevalt tõdeme, et need , keda ise pidevalt meie eest otsuseid tegema valime, on huvitatud vaid rahast, mitte kaaskodanike heaolust. Minu meelest on see juba moraalne kaos, mis tingib omakorda ebaeetilise käitumise ja massilise peataoleku. Kaasaegse kodanikuühiskonnani on käia veel tükk maad, kui pidada silmas sotsialiseeritud, aktiivseid ja eneseteadlikke kodanikke. Toimiva kodanikuühiskonna üheks väikseks mudeliks sobib hästi perekond igal pereliikmel on omad õigused,
vaimse ja füüsilise töö vahel, kui tekkisid filosoofia, moraal ja teoloogia. Tööjaotus toob paratamatult kaasa vastuolu: lisaks tööproduktide ebavõrdsele jaotamisele saavad erinevatele inimestele osaks vaimne ja materiaalne tegevus, nauding ja töö, tarbimine ja tootmine. Tööjaotuse üha süvenev areng toob kaasa inimese järjest süveneva võõrandumise oma tööst - töö, mis peaks pakkuma naudingut, muutub inimesele vastumeelseks ja orjastavaks. Neid vastuolusid on võimalik kaotada vaid tööjaotuse kaotamisega. Võõrandumine tipneb kapitalistlikus majandussüsteemis, kus inimene toodab midagi kellegi teise jaoks ning see tähendab, et ta on oma tööst võõrandatud. Et töö, loodus, inimene, ja töötamine kui eluviis on vahel seotud, on inimene võõrandatud nii oma töö produktist, iseendast kui oma liigiolendist, loodusest kui ka teistest inimestest.
annaabi.ee 
