sajandil andis suhetele põlisrahvastega algusest peale püsivalt vaenuliku ja koloniaalse iseloomu. Siinse feodaalse ühiskonna 3 privilegeeritud seisust (aadel, vaimulikkond, linnakodanikud) moodustusid peaaegu täielikult baltisakslastest, kelle hulka sajandite vältel segunes rootsi, poola, vene, aga ka üksikuid prantsuse, soti, iiri, tatari jt. päritolu asunikke. Mõjuvõimsaim oli aadel, kelle peamiseks taotluseks olid võimalikult avarad privileegid talupoegade orjastamisel. Kirikuorganite ja patronaadiõiguse kaudu alistas aadel endale maavaimulikud; ka linnakodanlus, eriti väikelinnades, alistus aadli majanduslikule ülemvõimule. 18. sajandist alates kasutasid baltisakslaste poliitilised juhid oma tihedaid sidemeid tsaariõukonnaga Balti erikorra kindlustamiseks. Vastavalt baltisaksluse klassikoosseisule jäi baltisaksa kultuur eesti ja läti rahvahulkadest paljus isoleerituks ning oli
Kirikuõpetaja hurjutab, sõimab ja noomib – kunagi ei ole positiivseid jutlusi. Kirikut tajuti mõisa abikontorina või mõisa otsuste täideviijana. Kiriku silmakirjalikkust näidatakse realistlikus kirjanduses kirikuõpetajate kujul. Kritiseeritakse ka patronaažiõigust – selle, kes saab ühe või teise koguduse juhiks, on mõisniku otsustada. Mõisnik valib enda tuttava või enda mõttemaailma jagava inimese, kes teda talupoegade orjastamisel ja valitsemisel abistaks. Romaan „Prohvet Maltsvet“ räägib nimitegelase ja religiooni suhtest. Kuigi romaani pealkiri on prohveti kohta, ei pöörata temale teoses palju tähelepanu. Maltsveti tegevus ja tema maailmavaade peegeldub teistes tegelastes, nt tema õpetuse mõju tuleb välja fiktsionaalsetes tegelastes. Vilde oli tollal ateistliku maailmavaatega. Kogu usutemaatikat üldiselt, aga ka
annaabi.ee 
