Ühiskonna võimukamad pidasid ja hakkasid nimetama oma käitumist "heaks" ja alamate klasside, võimutute käitumistele riputati silt "halb." See peegeldub ka keeles. Normid kehtestati võimukamate poolt. Kasulikkusega, leiab Nietzsche, pole siin mingit seost. Moraali "väärtusest" Nietzschet on kerge valesti tõlgendada, kuigi keegi ei tea ega saagi teada, milline see "õige" tõlgendus on. Kõige tõenäolisem on, et sellist ei olegi. Kuid siiski. Kui Nietzsche räägib orjamoraalist ja halvast südametunnistusest, siis ei väida ta, et inimkond oleks omadega paremal järjel kui neid ei oleks. Ta ei väida, et orjamoraal on halb ja isaandamoraal on hea (kui me veel hetkeks säilitame need mõisted). Nietzsche ühe teise olulise teose pealkiri on paljuütlev: "Teispool head ja kurja." Oluline on hea ja kurja kategooriatest "teisele poole minek." Orjamoraali ei mõisteta hukka kui ühte arengufaasi ja -eeldust. Nietzsche tahab "vaid" näidata kuidas moraal
Kristlik altruistlik-asketistlik moraal on inimese vägivald iseenese vastu. Kristluse silmakirjalikkus seisneb selles, et seda vägivalda nimetatakse pääsemiseks. Kui ollakse elus, ei saa elu eitus olla loomulik. Kristlus on Nietzsche arvates tunginud pea kõigisse eluvaldkondadesse, ka poliitikasse, kus teda nimetatakse demokraatiaks. Võrdsus on aga täiesti vastuolus loomuliku ebavõrdsusega ning kui poliitiline kord soosib nõrku, siis saavad need tegutseda lähtuvalt oma orjamoraalist. Ja see on halb... Ideaaliks on Nietzschel vaba inimene, kes ise valib endale, kuidas ta käitub ja mida teeb, ise kehtestab endale väärtushinnangud, mida järgida. Inimese elu ei pea olema väärtustatud ühiskonna poolt, märksa tähtsam sellest on see, et inimese elu oleks täisväärtuslik tema enda silmis. Ühiskondlik moraal kui selline on selgelt teisejärguline. Nietzsche ei propageerinud saksa äärmusparempoolseid rahvusliikumisi, pigem mõistis neid hukka,
annaabi.ee 
