5. veebruar.2013 Esimene inimõigus, mida hakati kaitsma ja tagama rahvusvahelisel tasandil orjade pidamine ja kauplemine. See kontseptsioon viis lõpuks selleni välja, et orjapidamine ei leidnud enam toetust rahvaste ja riikide hulgas vaatamata sellele et orjus on olnud olemas läbi ajaloo. See ajalooline läbimurre tekkis 16nda sajandi jooksul, kui algas väga tihe orjakauplemine Aafrika rahvaste tervete külade orjastamine, viidi üle Atlandi n-ö uude maailma, müüdi maha. 16-19 saj oli orjapidamise õitsemse aeg, orjapidamine oli lubatud. Siis aga nähti mingit pinget/erinevust, erinevust arenenud riikide vahel, nt Inglismaa, ka USA ja Prantsusmaa kus olid mingisugusedki inimõigused olemas. Isegi aastal 1815 leppel mis sõlmiti Inglismaa ja USA vahel lõpetasid väikse sõja ja ka slles oli kuulutatud, et
Kuid rahulolematud pole üksnes kohalikud rassistid. Mitu Aafrika riiki on väljendanud muret selle üle, et Euroopa meelitab massiliselt noori ja hakkajaid inimesi, mis tekitab päritolumaades demograafilisi, majanduslikke ja psühholoogilisi probleeme (eriti puudutab see põllumajanduslikke regioone). Ka Sahara-taguste migrantide transiit tekitab suuri pingeid mitte üksnes Euroopas, vaid ka Magribi maades. Omal ajal viis orjakauplemine mustalt mandrilt olulise osa aktiivsest elanikkonnast. Aafrika liidrite seisukohalt on selle katastroofi tagajärjed siiamaani korvamatud. Paarkümmend aastat tagasi esitas Aafrika Liit USAle mitmesajamiljardilise kompensatsiooninõude. Ma ei hakka praegu arutlema teemal, kui õigustatud see nõue on, kuid isegi kui ta ei ole juriidiliselt pädev, on see psühholoogiliselt oluline faktor. Juba on kuulda hääli, et praegune immigratsioonipump täidab samu eesmärke, mis 18.-19
annaabi.ee 
