Lõpuks andis aga Mari alla ja nõustus lepingut täitma. Tõnu hakkab aga Marit armastama ja kahetseb tehtut, aga naine ei ole nõus Kremeri pool käimisi lõpetama. Prillup langeb sügavasse ahastusse. Prillup oli oma traagikas ise kõige rohkem süüdi, sest tema tegi selle saatusliku otsuse. Ka Kremer ja Mari ei ole täiesti ilma süüta, sest ka nende tegevus viis Tõnu elu rööpast välja. See on täiesti loogiline, et vaene ja orjahingeline talupoeg tahab rikkaks saada ja austust teenida, aga selle nimel ei tohiks ta loobuda enseväärikusest ja südametunnistusest. Rahaahnus, naiivsus ja egoistlikkus on pahed ja teose lõpus Tõnu taipab seda. Ta taipab veel, et materiaalsetel väärtustel pole mingit hinda hingeliste ja vaimsete kõrval. Kunagine elu talupojana tundus palju parem kui hilisem elu piimamehena, sest siis olid veel alles väärtused ja väärikus. Hilisem kahetsus ei
Nimelt osteti tulevasele koolile soodsalt maja Põltsamaal. See muutis kogu ürituse rahva ajaoks tunduvalt reaalsemaks. Teravnesid suhted kirikuringkondades, kes 1877. aasta algul Aleksandrikooli vastu avalikult välja astusid hinnates eestlaste rahvuslikke püüdeid utoopiliseks ja kahjulikeks. Urvaste mõisniku Samsoni argumendid tabasid teravalt eestlaste tärkavat rahvuslikku uhkust, sest sisuliselt alavääristati kogu rahvast ja tema keelt. Sellele järele kiitma leiti ka vähemalt üks orjahingeline eestlane Pärt Suija. Tema nimi sai eelmise sajandilõpu rahvusliku reeturi üldnimeks. J. Hurt astus sakslastega avalikku poeemikasse, tõrjus kõik etteheited kindlalt tagasi ning põhjendas veenvalt eestlaste õigust ja kohustust oma kultuuri vabalt arendada. Äge poleemika ärgitas rahvast kaasa lööma või vähemalt kaasa mõtlema. Aleksandrikooli üritus muutus aina populaarsemaks, annetused kooli fondi kasvasid. C. R
annaabi.ee 
