Huvitavad on ka raamatus käsitletud teemad: kadedus, reetmine, üksindus, muutustega toimetulek jne. Niisiis, tulles tagasi alguse juurde minu loo pealkiri oleks ikka pigem ,,Loe ära, loe!" kui liisulugemine ,,Loe ära loe"." (Palm, J. 2008) 9 Intervjuu Aidi Vallikuga See on üks teine Ann! Kas üks Eesti teismeliste viimase kümnendi armastatumaid raamatutegelasi mitte ei sure koos selle filmiga? küsib kirjanik Aidi Vallik, kelle originaalstsenaariumi Peeter Sauter ja Rainer Sarnet parema tulemuse huvides ümber kirjutasid. Aidi Vallik, kas olete Anni-filmiga rahul? Selles filmis on palju ilusat ja head, Rainer Sarnet on minu meelest äärmiselt huvitava mõttemaailma ja kauni käekirjaga kunstnikunatuur. Nii on see film minu jaoks visuaalselt vägagi nauditav. Ka töö näitlejatega on olnud suurepärane. Noorukesed Ragne Veensalu ja Lenna Kuurmaa on oma rollides imetlusväärsed, eriti Ragne demonstreerib väga ilusat, tundlikku mängu
Filmi direktor Felt ja mina olime ainukesed, kes üritasid koosolekutel Tammetit kaitsta. Neuland võttis asja üle, kusjuures tal polnud üldse aega ette valmistada, ta mõtles näiteks kohapeal välja eestlastele etnograafiat. Stsenaariumis peituvaid võimalusi ei õnnestunud välja mängida. Palju sa üldse stsenaariume ja näidendeid oled kirjutanud ja paljusid sa neist õnnestunuks pead? Oeh, seda on kole raske öelda. On veel ekraniseeringud, näiteks "Libahunt" VGIKi jaoks. Originaalstsenaariumi ja ekraniseeringu vahe on üsna oluline, ekraniseeringut ei saa päris oma teoseks lugeda. Mul on mitu üsna huvitavat lühifilmide stsenaariumi, millest pole asja saanud. Inimene ei hakanud ju meie kultuuriruumis päris tühja koha peale stsenaariumi kirjutama, igatahes mitmed asjad on seisma ka jäänud. "Tallinnfilmis" toimetajana ei tahtnud ma põhimõtteliselt omi asju pakkuda. Kuidas see töö seal stagnaaegses "Tallinnfilmis" käis? Kas toimetajal tuli palju
annaabi.ee 
